Jalutuskäigud
Vahel tekib soov kôndida, kôndida eemale rüselevast ühiskonnast, kuhugi, kus oootab vaikus ja rahu ning kus saab oma môtteid môlgutada
Metsateel Kôndisin metsas kirves peos Nagu tahtnuksin puid ma raiuda Kuid sellel puudus mingi seos Sest ma tahtsin hoopiski karjuda Hôikasin valjusti nii mis kole Et äkki keegi on siin veel Kuid mida pole, seda pole Kedagi ei kohanud ma teel Jäin siis vaikseks nagu hiir Et kuulatada hääli Aga isegi päikese kiir Valgustas vaid metsa ääri Olin üksi jäänud siia Siia paksu metsasallu Jalad nagu tahtsid mind ära viia Mônda üksikusse metsatallu Tallu kus ootaks nägus neid Pôlleke ümber peene piha Laual asetseks rukkileib Pannil säriseks veiseliha Sööks siis vaikselt, sööks siis kaua Seda maitsvat kodurooga Kiikaks neidu üle laua Ja alustaks juttu mônusa looga Vestleksime, naeraks koos Kuni rôômsaks muutuks meel Kuid mis seos oli selles loos Ma olin ikka üksi sel metsateel ! |
Rannaliival Jalutan rannas omaette Kas tôesti oli seda vaja Pisar-pisara järel tilgub vette Kôrvu kostub sulpsatuse kaja Möödun sillast, möödun kaist Lähen vaikselt aina edasi Puudust tunnen pehmest paist Vastu ei tule kedagi Taamal paistab loojuv päike Veepinnalt helgib punane kuma Maailm on küll nônda väike Kuid teekond tundub otsatuna Saabub öö pilkane pimedus Môni üksik tuluke särab veel Pôue tungib öö jahedus Kuid tean - keegi ootab mind sellel teel!
|