 |
 |
 |
|
|
|
|
|
|
|
 |
| PAPILLON JA PHALENE Kodumaa: Prantsusmaa/Belgia Lühike tõu ajalugu: tõu ametlik nimetus on Epagneul Nain Continental Papillon et Phalene. Tõunimetused puudutavad sama tõu kahte varianti, kes erinevad omavahel ainult kõrvade hoiaku poolest. Papillon on prantsusekeelne nimetus ning tähendab liblikat ning papilloni kõrvad ja ilme meenutavadki liblika tiibu. Phalene rippuvad kõrvad meenutavad ööliblika tiibu ning sellest ka tõu nimetus - tõlkes ööliblikas. Kääbusspanieli peeti Kesk- ja Lõuna-Euroopas kuningakodades õukonnakoerana ning kujutati paljudel maalidel, eriti kuningannade ja kõrgete aadlidaamide portreedel. Tavaliselt maaliti rippuvate kõrvadega varianti. Kikkiskõrvalisust seletatakse mutatsiooniga. Juba 1500-1600. a. maalidel oli kujutatud ka kikkiskõrvalisi kääbusspaniele. Tänapäevase papilloni esivanemaks peetakse 1914.a. sündinud kikkis kõrvaldega Gaminit ja 1919.a. sündinud Lilyt. Prantsuse Kennelklubi registreeris esimese papilloni 1919.-ndal aastal, see oli Belgias sündinud Champion Bellotte. Tänapäeval on papillon rohkem levinud, phalene on haruldasem.. Tõu aretuses on edukamateks maadeks Rootsi ja Inglismaa. Populaarne on tõug ka USA-s, Jaapanis ja Soomes. Eesti esimene papillon oli Rootsist 1993. aastal toodud Est V Ch Sontinis Topaz (Pierosas Nitro-Carovers Unni), valge-mustaga isane. Lätis, Leedus ja Venemaal on mõned üksikud papillonid ja phalened. Üht-teist tõukirjeldustest: Papillon ja phalene on elegantsed kääbusspanjelid rikkaliku ja kauni karvkattega. Kutsikapõlves on papillonid ja phalened elavad, vallatud ja õppimisvõimelised. Täiskasvanult muutuvad nad rahulikumaks, säilitades reipa ja lõbusa iseloomu. Tõud on kergesti koolitatavad ning nendega võisteldakse agility´s jm. Papillon ja phalene armastavad väga väljas joosta, kuid halva ilma korral lepivad ka lühemate jalutuskäikudega. Karvahooldus ei ole keeruline. Karvapulste võib tekkida kõrvade pikkadesse karvadesse ning “püksikarvadesse”. Koera peaks harjama kord nädalas ning pesema alati, kui koer on määrdunud, kindlasti aga peaks pesema korra kahe kuu tagant. Pesemisel kasutatakse pehmet sampooni, balsamit ning kuivatatakse fööniga. Papillon ja phalene on küllaltki terved tõud. Pärilikest haigustest esineb põlvenihestus (luxatio patellae) ja PRA (progreseeruv silma võrkkesta kõhetumine). Haigeid koeri ei soovitata aretuses kasutada. Kutsikate arv pesakonnas on keskmiselt 3 ( 1-7). Pea: kergelt kumerdunud kolju, vaevalt märgatav laubavagu, sirge nina, hästi rõhutatud üleminek otsmikult koonule. Koon peaks olema 1/3 pea pikkusest. Väike must ninapeegel, tugevalt pigmenteerunud mokad, õhukesed ja kuivad. Silmad: üsna suured, tumedad ja väljendusrikkad, mandlikujulised, silmalaugude ääred mustad. Kõrvad: suured. Kõrvalesta sisenurk moodustab ligikaudu 45 kraadise nurga kolju ülaliini suhtes. Ei tohi olla täiesti püstise asetusega. Kõrvade siseküljel õhuke ja laineline karv. Väliskülg on kaetud pikkade karvadega, nn. narmastega. Phalene kõrvad peavad olema samasugused, kui papillonil, ainult kõrvajuurelt murdunud. Kõrvad ei tohi olla põsel kinni vaid asetuvad nii, et käsi mahub vahele. Papilloni ja phalene kutsikate kõrvad on kutsikapõlves ühtemoodi lontis. Mõne papilloni kõrvad lähevad esimeste nädalatega kikki, teistel juhtub see märgatavalt hiljem, tavaliselt on kõrvad saanud õige asendi peale hammaste vahetumist. Papillone ja phalenesid paaritatakse omavahel FCI maades (v.a Põhjamaad), Inglismaal jm. Kahe papilloni samas pesakonnas võivad sündida nii ühed kui teised. Pole harv juhus, et phalene-paaril sünnivad ainult papillonid. Vajadusel tehakse kõrvade asendi põhjal esimesel näitusel tõu muutmine. Hambumus: käärhambumus. Kael: keskmise pikkusega, elegantselt kaardunud. Keha: lai ning sügav rinnakorv hästi kumerdunud roietega. Sirge selg, jõuline, kergelt kumer nimmeosa, mõnevõrra ülespoole hoiduv kõhujoon. Jalad: hea nurga all õlad ja õlavars, sirged, paralleelselt asetsevad jalad, küllaltki peen luustik, mis siiski ei jäta nõrka muljet. Heade nurkadega tagajalad. Käpad: pikad nn. jänesekäpad. Varvaste vahel rikkalik karvastik. Saba: kõrgel asetsev ja kaetud pikkade ilusate sulgjate karvadega. Hoidub kõrgele, kaardub üle seljajoone. Saba ei tohi lamada seljal või hoida rõngasse. Liikumine: elegantne, uhke ja vaba. Karvkate: koosneb ainult pealiskarvast, aluskarv puudub. Rikkalik, läikiv ja lainjas, tugev ja siidjalt helklev. Pea peal, ninal, jalgade esiküljel ja kannaliigestest allpool on karv lühike. Kehal on karvkate keskmise pikkusega, pikem kaelal ja reite tagaküljel, kus on nn. püksid. Soovitav karvapikkus on turjal vähemalt 7,5 cm ja sabal 15 cm . Värvus: Kõik värvused on lubatud, kuid põhivärviks on valge. Kehal ja jalgadel peab valge olema ülekaalus. Peas on soovitav valge triip, kuid selle puudumine ei ole viga ning seda ei karistata hinde alandamisega.Tavalised värvused on valge-must, valge-punane ja kolmevärviline (valge-must-pruun). Ideaalsuurus on isastel 25-28 cm, emastel 24-27 cm. Näitustel kaalu järgi rühmitamine ei ole Pöhjamaades kasutusel. Hülgavad vead näitusel:1)Helepunane või -laiguline ninaots. 2)Ala- või ülehambumus nii suurel määral, et lõikehambad ei puuduta üksteist.3)Halvatud või pidevalt nähtav keel.4)Puuduvad munandid5)Puremine.6)Kõrgus üle nõutava. Koer üleni valge või ilma valgeta. Papilloni näituseks ettevalmistamisel tuleb ta näituse eelsel õhtul kammida ja sampooniga pesta. Eriti hoolikalt tuleks pesta kõrvakarvad. Sampoon ei tohiks karva kuivaks muuta. Kasutatakse palsameid, mis teevad karva siidisemaks, liibuvamaks ning oleksid antistaatilised. Fööni all tuleb kammida karva suunaga allapoole, et karv liibuks vastu keret, mitte aga ei jääks lendlevaks ja kohevaks. Karv kammitakse seljal ja sabal kahele poole lahku. Kõhule, jalgadele ja sabale võib panna puudrit, mis tuleb enne näituseringi minekut välja kammida. Kämbla tagaosal, kannal ja päka all lühendataks ja tasandatakse karvu, kui need on liiga pikad ja harali. Küüned kasvavad küllalt ruttu, ära ei tohiks unustada ka esikäppade lisavarba küüne lõikamist. Hambad tuleb hoida hambakivist puhtad, sageli on hambakivi põhjustanud varase hammaste väljalangemise. Näitusel hindab kohtunik papilloni nagu kõiki teisigi kääbustõuge laua peal. Koera tuleb harjutada laual seisma. Samuti peab koer oskama vabalt liikuda ning näitusekirjelduse tegemisel rahulikult ja esinduslikult seisma. Euroopa maades esitatakse koera tavaliselt vabalt, Ameerikas aga hoiab põlvele toetuv esitleja koera ise hoiakus- toetab saba ja pead. Saba peab olema näituseringis liikudes seljal, kui koer selle langetab tuleb teda ergutada, kui saba ei ole seljal, siis järgneb hinde alandamine. Tõuliselt õige, elava ja sädeleva iseloomuga papillon ei vöiks seista tuimalt ja kivistunult, samas muidugi peaks ta olema piisavalt kuulekas. |
|
| Tõukirjeldus |
|
|
 |
 |
 |