Brunhilde

Võllapuu

Ise:
Yahoo! Profile
vollaroog@yahoo.com
Yahoo! Photos

Kui Liida sisse toodi, süütas vanemleitnant parajasti sigaretti. Liida nägi, kuidas ta käed värisesid. Ohvitser tõmbas mõned mahvid, rahunes pisut. Ta oli õnnelik, et ellu jäi. See oli ju midagi jubedat, kui need tankid neile otsa tormasid! Ja kõik puha selle plika pärast. Kohe küsib ta temalt, miks ta seda tegi. Kummalised inimesed on need venelased, aina vaikivad, kui pärid. Aga küllap see plika juba vastab, pealegi kui küsida tema emakeeles.
«Kuidas sind nimetatakse?»
Tütarlaps keeras pea kõrvale ja vaatas nurka.
«Ma küsib: kuidas sind nimetatakse?»
Tütarlaps ei lausunud sõnagi.
«Ma poon su üles,» ütles vanemleitnant naeratades ja Liidale suitsu näkku puhudes.
Tütarlaps kortsutas kulmu ja vaatas akna poole. Ka vanemleitnant vaatas. Akna all seisis vanker, kuhu fašistid surnuid nagu puuhalge ladusid.
«Ma tean kindlasti, et sina tankiste hoiatasid. Ja ma poon su üles. Kas sa ei karda?»
Tütarlaps hakkas tasakesi naerma. Sellest vaiksest naerust hakkas vanemleitnandil paha. Tal oli tunne, nagu hakataks pooma teda, mitte tütarlast.
«Üles puua, kiiresti!» andis ta saksa keeles käsu ukse kõrval seisvatele sõduritele, kes Liida ülekuulamisele olid toonud.
Sõdurid haarasid tütarlapsel kätest ja tirisid ta õue.
/.../
 Sõdurid viisid Liida suure pärnapuu juurde, viskasid nööri ühe tüüaka oksa taha ja hakkasid silmust tegema.
Jube! Liida püüdis mitte vaadata, mitte mõelda sellele. Ta vaatas tuules lendlevaid kuldseid sügislehti. Kui palju on neid praegu Leningradi parkides! Terved mäed krõbisevat, kohevat kulda ...
Üks sõduritest lükkas tütarlapse puule lähemale ja pistis talle silmuse kaela. Esialgu ei tõmmanud ta seda kinni, siis tõmbas natuke. Liida hakkas köhima.
Fašist puhkes naerma.
Sel hetkel mõistis Liida, et ta peab tõesti surema. Aga nii väga tahaks elada! Tahaks koju, Leningradi, tahaks hullata selles kuldses lehesajus... Las naeravad! Paluma ei hakka! Arvake pealegi, et vene tütarlaps ei karda surma. Pole teie asi, et mul on hirm, et tahan nutta . . .
Üks sõduritest hakkas teist kiirustama ja tõmbas nöörist. Liidal läks silme ees mustaks, ta tahtis midagi hüüda, ent nöör soonis kõri.
Äkki läks nöör katki. Liida pidi peaaegu kukkuma. Uus silmus. Uuesti läks nöör katki ...
Liida sai hirmust jagu. Silmus kaelas, vaatas ta fašiste vihast leekiva pilguga, ronis maas vedelevale jämedale pakule ja hüppas sealt alla ...
1