Kôndisin metsas kirves peos

Nagu tahtnuksin puid ma raiuda

Kuid sellel puudus mingi seos

Sest ma tahtsin hoopiski karjuda

Hôikasin valjusti nii mis kole

Et äkki keegi on siin veel

Kuid mida pole, seda pole

Kedagi ei kohanud ma teel

Jäin siis vaikseks nagu hiir

Et kuulatada hääli

Aga isegi päikese kiir

Valgustas vaid metsa ääri

Olin üksi jäänud siia

Siia paksu metsasallu

Jalad nagu tahtsid mind ära viia

Mônda üksikusse metsatallu

Tallu kus ootaks nägus neid

Pôlleke ümber peene piha

Laual asetseks rukkileib

Pannil säriseks veiseliha

Sööks siis vaikselt, sööks siis kaua

Seda maitsvat kodurooga

Kiikaks neidu üle laua

Ja alustaks juttu mônusa looga

Vestleksime, naeraks koos

Kuni rôômsaks muutuks meel

Kuid mis seos oli selles loos

Jalutan rannas omaette

Kas tôesti oli seda vaja

Pisar-pisara järel tilgub vette

Kôrvu kostub sulpsatuse kaja

Möödun sillast, möödun kaist

Lähen vaikselt aina edasi

Puudust tunnen pehmest paist

Vastu ei tule kedagi

Taamal paistab loojuv päike

Veepinnalt helgib punane kuma

Maailm on küll nônda väike

Kuid teekond tundub otsatuna

Saabub öö pilkane pimedus

Môni üksik tuluke särab veel

Pôue tungib öö jahedus

Kuid tean - keegi ootab mind sellel teel!