Toimetaja veerud

Netis avaldamisest

Tänapäeval teeb meedia suurt ilma. Teda on mitmesugust ja teda saab väga mitmel otstarbel (ära) kasutada. Kirjatööde koha jaoks on oluline lihtne avaldamisviis ja kerge kättesaadavus.

Kiireks andmete hankimiseks sobivad trükised, ringhääling ja internet. Need kolm on meedia vormid ehk liigid. Mõningase järelemõtlemise järel võib veel liike leida, näiteks heli- ja pildisalvestised, aga see liik teenib ülekaalukalt meelelahutuse huve. Heli- ja pildisalvestised sarnanevad kõige rohkem ringhäälinguga, aga üldiselt jääb see meedia liik käesoleva arutluse alt välja.

Mainitud kolmel — trükistel, ringhäälingul ja internetil — on igaühel oma eelised, aga trükistel on minu arvates ikka veel teiste ees edumaad.

Trükiseid (ajalehti, raamatuid jms.) iseloomustab püsiv, paigalekinnitatud sõna, tihtipeale ka pilt. Valmissaanud teose võib lugeja üldjuhul tervenisti oma kätte võtta ja selle ükskõik kust avada. Samuti on oluline, et lugeja saab suure teoste hulga seest valida, millega ta parajasti tutvuda sooviks või mida üle korrata. Sama omadus kehtib mingil määral kõigi meedia liikide puhul, aga vähemalt eestikeelseid raamatuid on ikka veel palju rohkem kui veebilehti. Tänapäeva seisukohalt ehk kõige olulisem eelis, mille poolest trükised teisi meedia vorme ületavad, on äärmine töökindlus — raamatuid kirjutati ja loeti juba sellistel aegadel, kui elektrivalgust polnud. See on ka tänapäeval võimalik.

Ringhäälingu (raadio ja televisioon) eelis on tänapäeval piiramatu kaasaskantavus. Raadio- ja televisioonikanalite valik sõltub aga inimese asukohast ja tehnilistest võimalustest, mis mõnikord üsna rangeid piire seavad. Kuulaja-vaataja ei saa määrata, mida mingi kanal parajasti esitab — selleks peab hakkama järgmist kanalit otsima. Muude ringhäälingu omaduste hulgast torkab silma see, et sealset sõna kuulatakse, mitte ei loeta. Selline sõna liigub ajas. Näiteks kui saade on juba mõnda aega kestnud ja kuulaja sellele alles keskelt peale satub, on algusosa võimalik kuulata alles mitme päeva pärast, kui saadet korratakse.

Internet ühendab oma loomu poolest kahte eelmist. Peale tavalise tekstilugemise on internetis võimalik kõnet kuulata ja liikuvat pilti vaadata, kusjuures erinevalt ringhäälingust saab saateid enamasti oma soovi kohasel hetkel alustada. Eelnevad meedia liigid on internetis üsna hästi esindatud — kättesaadavuse järjekorras: ajalehed, raamatud jm. kirjatööd, raadio ja televisioon (muud heli- ja pildisalvestised kaasa arvatud). Kuna kogu interneti saab kätte arvuti kaudu, mis üldjuhul laual seisab, tekib tunne, et terve maailm on oma headuses ja halbuses kirjutuslaua peal käe ulatuses. Interneti puuduseks on, et meelelahutus topib ennast igast kandist peale, aga tõsisem on siiski see, et arvutit ei ole sugugi lihtne kaasas kanda (tasapisi siiski on) ja kui vool ära läheb, pole põnevast maailmast enam jälgegi järel, kusjuures vool pole ainus arvutite töökindlust häiriv tegur.

Kui meedia tarbimise seisukohalt on trükised ikka veel kõige eelistatavamad — tänapäeval raamatud enam ei riku silmi, vaid säästavad, sest raamatulugemine päästab mõneks ajaks arvuti vahtimisest —, siis avaldamise seisukohalt on internet kõige lihtsam ja mugavam. Kirjatööde puhul on eneseavaldamisvõimalused sellised — võib sahtlisse kirjutada (kindla peale minek) või artikli või raamatu väljaandmiseks vastavate asutuste inimesi tülitada (ebameeldiv kõigi osaliste jaoks). Kolmas võimalus on internet, mis kahjuks samuti pisut väljaminekuid ja isegi tehnilist taipu nõuab, aga seda pole sugugi mõtet endale keelata. Ringhäälingust ärme parem räägigi — seal läbi löömiseks tuleb terve tööstusharu oma huvide ette rakendada.

veel: tasuta saidimajutajaid

Brauser

Hämmastavalt palju on tänapäevaks (AD MMIII) tekkinud neid, kes arvavad, et  ongi internet (või koguni Internet). Tegelikult avaneb sinise e-tähe vajutamisel brauser ehk interneti sorimiseks mõeldud arvutiprogramm, mille kaudu saab internetti näha — umbes nagu aknast näeb õue. On kasulik teada, et brausereid on teisigi.

Kes internetiga juba varem (90-ndate keskel) on tutvust teinud, mäletavad veel ühte nime ja märki. Netscape oli sellel ajal kõige tavalisem interneti sorimiseks mõeldud arvutiprogramm, aga nüüd on Internet Explorer ta Windowsi-arvutitest välja tõrjunud, kusjuures nii tõsiselt, et Netscape on kuuldavasti lausa hingusele minemas. Tegelikult elab Netscape edasi oma järglastoodetes, mida võib kutsuda Netscape/Mozilla/Gecko perekonnaks.

Selle perekonna kõige nimekam esindaja on Mozilla brauser. Internet Exploreriga võrreldes on tal rohkem kasutaja- ja arvutisõbralikke omadusi, millest kõige olulisemad on ehk mitmesugused turvaseaded, näiteks küpsiste keelamine ja javaskripti sisse-välja lülitamine. (Ausalt öelda on sarnaseid seadeid ka Internet Exploreris olemas, aga seal nad kas lihtviisiliselt ei mõju või mõjuvad halvasti.)

Silmailu seisukohalt on meeldiv, et Mozilla võimaldab lehe kujundust valida, kui saidi looja on valikuvõimaluse andnud. See omadus töötab ka käesoleval lehel. Veel üks küllalt oluline omadus Mozilla juures on soovimatult lahtikargavate lisaakende keelamine, sest siinse saidi külastajaid võib see suisa minema peletada. Minu saidi majutaja surub vaatajatele peale nii küpsiseid kui ka lisaaknaid, mistõttu kirjatööde koht sobib hästi brauseriseadistamise tulemuslikkuse katsetamiseks.

Puudusena peab mainima, et Mozilla hakkab tööle ainult väga heas arvutis. Kui külastate brausereid tutvustavaid lehti, siis enne igasuguseid allalaadimisi ja -tõmbamisi tuleks kindlaks teha, kas soovitud programm Teie arvutile üldse sobib. Selleks tuleb üles otsida ja läbi lugeda vastava saidi alapealkiri System Requirements. Kui sellest aru ei saa (võõrkeeles tehniline jutt ju!), aga parema brauseri hankimise soov kuskile ei kao, tuleb teistelt abi paluda.

Kelle arvuti Mozillat välja ei kannata, sellele sobib loodetavasti sama perekonna kõige vähenõudlikum esindaja K-Meleon. Kahjuks on K-Meleon ka seadistamisvõimaluste poolest üpris kesine, aga see-eest kõik olemasolev töötab eeskujulikult.

Internet Explorer on hetkel ülivõimsalt kõige levinum brauser. Gecko perekond on aga talle sedavõrd tõsiseltvõetav võistleja, et internetilehtede loojad püüavad enamasti ka sellega arvestada. Ometi on olemas veel kolmas brauser, mille ehitamisel rakendatud põhimõtteid tundes on ehk imekspandav, et ta veel päris laiade massideni pole jõudnud. Nimelt on Opera brauseri kokkupanemisel järgmisi tähtsaid asjaolusid silmas peetud:

• programm peab igal pool tööle hakkama — olgu masin ükskõik kui vana või uus,
• programm peab töötama vastavalt nõuetele — internetialased nõuded on ülemaailmse veebiseltsi teha,
• programm peab vajaduste ja võimaluste piirides mitmekesiseid toiminguid mahutama.

Tulemuseks on rikkalike kasutamisvõimalustega programm, mis ei koorma isegi kõige väsinumaid arvuteid. Kolmandast põhimõttest tulenev nuppude ja viidakeste rohkus võib programmi esmakordsel käivitamisel segadusse ajada, aga ega muidu vist ei osatakski selle brauseri ammendamatut võimalusterohkust ära kasutada. Näiteks kõik Mozilla head omadused on Operas olemas, pealegi kergemini kättesaadavates kohtades.

Nüüd on vist juba selge, millisest brauserist ma ise kõige rohkem lugu pean, aga ma ei kõhkle mainimast ka Opera suurt puudust: kuna tegu on täiesti iseseisvalt koostatud programmiga, mille ülesehitus põhineb ainult veebiseltsi parimatel soovidel, ei arvesta see brauser mitmeid vigureid, mida Internet Explorer ja Netscape on omal ajal välja töötanud ja mida mitmed saidiloojad on kasulikuks pidanud ja teoks teinud, kuigi veebiselts neid vigureid ei soovita. On lehti, mis ei avane päris korralikult, ei avane üldse või suunavad mujale, kui need vigurid tööle ei hakka. Seepärast ei pääse Operaga päris igale poole ligi.

Nende vigurite puhul on lihtsamal juhul tegu veebiseltsi soovituste vastase leheehitamise viisiga. Raskemal juhul üritab veebilehe tegija tahtlikult teatud brausereid oma saidilt eemal hoida. Eriti raskel juhul aga kujutavad need vigurid endast kodaniku taskutes sorimise vahendit. Näiteks Internet Exploreris töötav vigur nimega Activex loeb Windowsi-kasutaja arvuti kõvakettalt andmeid ja kasutab neid tema suunamiseks saidi sellistele lehtedele, mis hangitud andmete kohaselt just sellele arvutikasutajale kõige paremini peaksid sobima. Kas ei tundu pisut kahtlane, eriti kui sait selgelt ei teata, et ta sellist trikki kasutab?

Ikkagi peab lõppsoovituseks ütlema, et Internet Explorerit ei tasu pikemalt mõtlemata arvutist ära kustutada — selle sama Activexi tõttu ei taha Windowsi lappimine ja täiendamine Microsofti kodulehelt teiste brauserite kaudu sugugi õnnestuda.

veel: kaks brauserit

Isiklikku

Valik linke

• FILLU — valdkonna ja suunitluse poolest kirjatööde koha sarnane
• Minu põhikooli pinginaabri esindusleht, kus on kooli vilistlaste kokkutuleku pilte
• Tarmo Tuule bakalaureusetöö   — lingi taga doc-failina (siin saidil sai seda kunagi korraliku veebilehena lugeda; enam kahjuks siiski mitte)