|
|
 |
 |
|
 |
|
|
 |
 ui Liida sisse toodi, süütas
vanemleitnant parajasti sigaretti. Liida nägi,
kuidas ta käed värisesid. Ohvitser tõmbas mõned
mahvid, rahunes pisut. Ta oli õnnelik, et ellu jäi.
See oli ju midagi jubedat, kui need tankid neile
otsa tormasid! Ja kõik puha selle plika pärast.
Kohe küsib ta temalt, miks ta seda tegi.
Kummalised inimesed on need venelased, aina
vaikivad, kui pärid. Aga küllap see plika juba
vastab, pealegi kui küsida tema emakeeles.
«Kuidas sind nimetatakse?»
Tütarlaps keeras pea kõrvale ja vaatas nurka.
«Ma küsib: kuidas sind nimetatakse?»
Tütarlaps ei lausunud sõnagi.
«Ma poon su üles,» ütles vanemleitnant
naeratades ja Liidale suitsu näkku puhudes.
Tütarlaps kortsutas kulmu ja vaatas akna poole.
Ka vanemleitnant vaatas. Akna all seisis vanker,
kuhu fašistid surnuid nagu puuhalge ladusid.
«Ma tean kindlasti, et sina tankiste hoiatasid.
Ja ma poon su üles. Kas sa ei karda?»
Tütarlaps hakkas tasakesi naerma. Sellest
vaiksest naerust hakkas vanemleitnandil paha. Tal
oli tunne, nagu hakataks pooma teda, mitte tütarlast.
«Üles puua, kiiresti!» andis ta saksa keeles käsu
ukse kõrval seisvatele sõduritele, kes Liida ülekuulamisele
olid toonud.
Sõdurid haarasid tütarlapsel kätest ja tirisid
ta õue.
/.../
Sõdurid viisid Liida suure pärnapuu
juurde, viskasid nööri ühe tüüaka oksa taha
ja hakkasid silmust tegema.
Jube! Liida püüdis mitte vaadata, mitte mõelda
sellele. Ta vaatas tuules lendlevaid kuldseid sügislehti.
Kui palju on neid praegu Leningradi parkides!
Terved mäed krõbisevat, kohevat kulda ...
Üks sõduritest lükkas tütarlapse puule lähemale
ja pistis talle silmuse kaela. Esialgu ei tõmmanud
ta seda kinni, siis tõmbas natuke. Liida hakkas köhima.
Fašist puhkes naerma.
Sel hetkel mõistis Liida, et ta peab tõesti
surema. Aga nii väga tahaks elada! Tahaks koju,
Leningradi, tahaks hullata selles kuldses
lehesajus... Las naeravad! Paluma ei hakka! Arvake
pealegi, et vene tütarlaps ei karda surma. Pole
teie asi, et mul on hirm, et tahan nutta . . .
Üks sõduritest hakkas teist kiirustama ja tõmbas
nöörist. Liidal läks silme ees mustaks, ta
tahtis midagi hüüda, ent nöör soonis kõri.
Äkki läks nöör katki. Liida pidi peaaegu
kukkuma. Uus silmus. Uuesti läks nöör katki ...
Liida sai hirmust jagu. Silmus kaelas, vaatas ta
fašiste vihast leekiva pilguga, ronis maas
vedelevale jämedale pakule ja hüppas sealt alla
...
|
|
|
 |
|
 |
|
|
