 |
| Luuletused 2. 1999 - 2002 |
|
| *** Sa küsid kuidas..... Vihuti tehtud, tihuti jätkatud, salaja nähtud, kuid siiski peidetud, ikka ja jälle kõrvale heidetud. |
| *** Lihtsameelsed loetakse üle ja pruugitakse põhjani. Arglikud naerdakse välja ja tarvitatakse ära. Ning kui tõusebki piinast teadmine ja alandusest julgus, oled üksi, - oled hulgus. |
| *** Uinud, jääd magama, silmad vaatavad edasi. Keegi istub voodi veerele, ei näe, vaid tunned sedasi. Palved purustavad lumma, ärkad õhku ahmides. Südamelöökide kumma süüvid seina vahtides. |
| *** Avad silmad hommikul ja mõnusalt ringutad. Aga kuskil arve sul tiksub ja maksma pead makse. Iga pisar ja naeratus, iga mõte ja sõna hinnakirja alusel on märgitud ära. Ei kedagi huvita su maksujõulisus, su suutlikus või tahe - on krooniline võlgnevus - siis võetakse su elutahe. Ja aetakse sind auku ja maetakse sind mutta.... kui saaks - siin kohal tahaksin ma nutta. |
| *** Miski minu sees ootab oma aega. Ei tea ma veel, ei ole antud kaeda. Ainult ühte tean, et igat päeva ma pean kui pidu Ära ehmu lugedes neid ridu. |
| *** Milline rõõm on sind näha, teada, et su käed ja jalad on terved ja alles, et su silmade sära pole kustund veel, et tõtakas rääkimisviis sama reibas ja hoolimatu, et su heatahtlik julmus ning süüdimatu olek ikka samad, ikka samad. |
| *** (Ühe hetke neli olekut.) Käin ringi ja ringi sõrmeotstega puutun seina. Püüan sõnadega hingi kandes pimestatult leina. Keereldes kui lumehelves langen alla sügavikku. Tõstes endalt silmad näen aega, igavikku. See on kõik mis mahub silmapilkku.... |
| *** Kui ei tule - siis ei tule, kui ei ole - siis pole aga tahaks, ah, kuidas tahaks ja, et oleks viimase peal ja, et oleks vapustav. Küll siis säraks, küll siis looks ja lehvitaks. Aga mida pole - seda ei ole, mida ei tule - seda ei tule. |
| *** Mu aknad on pimedad. Laman üksi - olen haige. Vaikusest kostab vaid vihmapiiskade rabinat. Laman üksi - olen haige, ootan sammude kaja, ootan tasast koputust. Varjud veiklevad laes. Ootan sammude kaja. Kellegi tulekut ootan. Üht häält, üht kätt. Väljas aina sajab... Kellegi tulekut ootan, nagu see midagi muudaks. Jääb vaikus, jääb vihm. Mu aknad on pimedad. |
| *** ulun kui emahunt kivisel künkal poegi taga itkedes, kes auku on aetud. |
| *** Mingit pidi, miskit pidi, lõhki kistud ilm. Kogu surma suurust ei näe vaatav silm. Õitsva kanarbiku sisse kukkund keelav võti. Suure Jala astumisse sünnib viha, süttiv. |
| *** Kuskil on alanud kaunite saagade aeg. juhtuvad lood, mis vapustavad ilma. Siin mäekurude vahel harva näeb selget ilma. Rada keerdub kui pael, tuul tuiskab tolmu silma. Siiski lootust ei kaota, iga käänakut ootan. Vast kostab kapjade plaginat, koerte haukumist, hõbepasuna heli. Õhtul lõkke süütan, vaatan visklevaid leeke. Kuskil on alanud kaunite saagade aeg. |
| *** ...vaikuse hetkel, kui öölinnud on puutunud tiibadega taevast, tõuseb salamisi üles maast, hästi tasa, et keegi ei kuuleks, pühib näolt pori ja tolmu, juuksed soeb, hamet seab ja ümisedes iseenda laulu, selgest allikast vett hoiab peos, vaatab kuidas piisad kukuvad sõrmede vahelt veigeldes valgust ... ma loo lõppu ei tea... kuid tean selle algust. |
| *** Maailma äärtes varesepilved on ootel. Veel kestab keeld, veel tornis on valvur, veel kullerid teel. Hetk enne uinumist hoolid sest - veel... |
| *** Suurena ja madalana katan hästi maad. Kõigest kõvast tahtmisest ei piisa - kord aru saad. Sinisena, selgena vastu suvetaevast. Püüda püüdmatut proovi - kui ei hooli vaevast. |
| *** Peas mõtted triblavad ringi, kui kari hirmunud ämblikke. Kobades tühjuses ringi, kohtan vaid kurbi veidrikke. Nuttes siniseid pisaraid, igaüks neist omas keeles vestab lugu elust, saatusest, mis jumalail läinud meelest. Vastu lõpmatust liibun, sulen kuulates silmad, põskedel sinipisara hiilgus, seljataga surevad ulmad. |
| *** Kui välk sähvatamas öös on sõnatu arusaam hirmust vaevatu silmades. |
|
| *** Tänavalaterna valgus läbi öise puuvõra, okste vaikne viibe, lehtedel vihmapiisad, - niiske, jahe rahu, ükskõikne ükskõiksus. Seisad paljajalu pea toetet vastu piita. |
| *** Hullunud linnud lendasid, saja hirmunud südamega rinnus, vastu müüre, vastu maad... |
| *** Sajab õite heledaid kroonlehti - kui lund vaikses talveöös, taevas täis kirkalt vilkuvaid tähti - miljoneid pärleid linnutees. Lõhnab kastene heinamaa, jõgedelt kerkimas udu, üle kõige - kuu helendav nägu. Vaatad ja vaatad ja lahti ei saa, sest pildist, sest unenäost. Haldjaköidikuist hellalt hoitud seisad seal lõputuid aastaid. Su ümber keerlevad, pöörlevad, voolavad hetked - tajumatult selged ja su peas on mõtted - õnnelikud, helged. |
|
 |
|
| *** Kaunite tähtede taga ürgne kurjus magab. Ole tasa mu kallis, ole tasa - las ta magab. Hetk enne kui rõõmust hõiskab su süda ja suu, tuleta meelde mu sõnu: ole tasa, mu kallis, ole tasa. Kui meel on sul must, sõnad rängad ja sünged, vaiki - kurjus niigi on suur. Ole tasa mu kallis, ole tasa. |
| *** Istu mu kõrvale, mu õlale toeta pea. Lihtsalt olla ja vaikida vahel ütlemata hea. Haarde laseme lahti nii ajast kui ruumist. Las nad tiirelda me ümber - meil olla on hea. Nõnda minemata kuhugi, kõkjal oleme siiski, istudes siin kahekesi- minu õlal sinu pea.. |