 |
| Luuletused 3. 2002 - 2003 |
|
|
|
 |
|
| .*** Vanal tühjal teatril puruks loobiti aknad. Oled sa üksinda üksildane? Laval tantsivad doominod väänlesid veidrais poosides. Kas sa kahestud kahekesi olles? Tuulehoog pillutas tänaval räpaseid räbaldund lehti. Kas sa armastad ennast? Pimedal laval, tolmunud saalis vakatas sosistet sõnade kaja, purunend klaaside kildudel lõi särahtama tõusev kuu. Kamp jõmpsikaid piki tagaaedu jooksis koju, maha pillates maske. KAS SA PITSAT TAHAD ? *** Ammu kustund toomeõite helbed ning pruuniks kuivand sirelite leek. Siiski õhtud veel on kevadhelged ja heina kasvamata aiateed. Nüüd vaiksem on kui enne kuigi miski pole muutund siin, kõik suikunud on pikka unne, mis kestab täna kauem - igavikuni. Nii kaheks jagatud on ilm, üks üha uus on iga päev ning teine, mis jäi Sinu silma kui rüppe vajusid Su käed... (10.06.2003 ) *** Korjan kilde, mis ei sobi. Käes on aeg laulda õhtulaulu aga katki on mu pärlikee ja vihma kallab mu toas... Teised peavad elu, mõni peab pidu, mina seisan kui küünal kuukiirte voos. *** On aeg imelik asi. Läbimatu, nähtamatu. Asi mida me elades loome, mis loob meid, mida me kulutame, mida me hävitame ja tema meid. *** Vaid siis kui sõnad, mis lükitud ritta vaikselt laulavad, saan nad võtta ja teha neist tiivad. Vaata kuis nad mu minema viivad, tiirlema kõige kohale, mis kinni maas. Nendega olen - mis olin, kas või hetkeks taas. *** Lõõtsuvas kõrbetuules tõusmas on metsik viis hõbesinises taevas väändumas aeg suutmata taluda survet silmade taga tunned pöörlevat pimedust riivamas olevat meeletul kiirusel killud lendavad kiljudes laiali läbi saabuva tühjuse lõpmatu, täiusliku... *** Lööge lamajat, ta ei löö vastu. Kõverdub kringliks veereldes maas. Lööge jalaga, hea kui saapail ninad kaet rauaga siis ei kulu nad. Lööge kõhtu siis mütsub kenasti, hooga ribidesse siis kuuleb raginat. Lööge lamajat, ta ei löö vastu, nii veidi nalja halli ellu saab. *** Arvude jada, pole und, ma ei maga, veel üks tund, sääl silme taga sajab kui lund pabereid numbritega kuni kaetud muld... Ma ei maga, pole und. *** Kui valus, meeletuses sa olid purustav orkaan, kas oli kahju sul? Kas oli? Kui nõrkuses, haiguses sa olid kägistav liaan, kas oli kahju sul? Kas oli? Kui oma õnnes, rõõmus sa olid lohe rikkusel, kas oli kahju sul? Kas oli? *** On küsimuste aeg. Küsimuste, mille vastused on sündinud enne aegu, kärbund ja kivistund. Nad tulevad kõikjalt otsima oma - vallutades ja võttes, rebides ja tappes. Mäss, rahulolematus, see on küsimuste anarhia, kaos me vastuste maailmas *** (Kallis, ära mõtle nii palju .....) Sajas peeglis saja hetkega sada mina mõtleb saja peaga sadat mõtet, sada sind muigab sajal korral saja suuga sadat mind. *** Üks silm nutab - teine naerab, nii elan - kõik ööd ja päevad. Kui näed, et nutan siis ometigi kui vaatad teisest küljest - näed üks silm mul naerab ikkagi. Kui näed, et naeran siis ometigi kui vaatad teisest küljest - näed üks silm mul nutab ikkagi. Nii elan - kõik ööd ja päevad, üks silm nutab - teine naerab. *** Igal hommikul kui, tõmban kardinad aknailt, mis avat me aeda, saadan teele oma valge soovide linnu, otsima maailmast sind, ütlema - päikest su päeva! Igal õhtul kui, tõmban kardinad aknaile, mis avat me aeda, saadan teele oma halli murede linnu, otsima maailmast sind,, küsima - palju läeb veel aega? Igal ööl kui, sulen oma silmad, mis näind sinuta päeva, tulen musta öölinnuna otsima maailmast sind, paluma luba, et jääda. *** Nuuskides nurkades, kössitades urgudes - karv turris... silmad näljased. Nii ta kasvab, nii ta kosub - kadeduse hing. Kord tuleb päev, mil ta on suur, suur ja julge. Siis ta tuleb ja sööb... *** Lohe, sinilind ja laagrilõkke kuma, jalg gaasil sa ju tunned end õnnetuna. Pilk, lõuajoon, järsk peapööre, nutad hetke, pingutades nööre. Räägi mulle unes kas oled sina see, kes suudleb vaid närtsinud jäälilli? *** Vahel tundub kui poleks sa üksi. Nagu oleks sa osa või pool, see kõik on - enesepett, ei miskit muud, ei muud. Ma vaatan su suud kust väljuvad helid. Õhuvõnked mõtteist tõugatud - mõtteist sinu sees. Vahel tundub kui poleks sa üksi. Nagu suudaksid jagada ja saada, see kõik on - enesepett, ei miskit muud, ei muud. Ma vaatan su silmi, nii tavalisi ja ihulikke, vaid ripsmeist kaetud ja laugudest värelevaist. Vahel tundub ja me laseme end petta. Nagu olekski nii ja jääks igavikuks. Oh, vahel soovin, et saaksin uskuda, vaid hetke, ei miskit rohkem, ei muud. *** Keha ja Mina ei saa oldud, ei siin, ei seal ega koos tuldud. Kord üks laperdab ees ja teine lohiseb järgi. Vahel üks kaelani sees, pole teine veel märgki. Kui ühel aega küll, teisel aeg on otsas. Ühel käimas trall, teine omadega metsas. Neil ajas ja ruumis on erinevad lahtrid, kui ühel on kuubis siis teisel on sahtlis. Saaks nad ometi kokku, ehk teeksid siis tuttvust ning tõmbaks koos uttu, seljataga paugutades ust |