Islami viis sammast

Moslemi peamisi usulisi kohustusi nimetatakse viieks sambaks.

1. Shahada: usutunnistus, mida väljendatakse lausega: «Pole teist jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet.» Sellele lisavad shialased juurde: «Ali on Jumala sõber.»

2. Salat: jumalateenistus. Mõnikord tõlgitakse ka «palve». Seda sooritatakse kombekohaselt põlvitades, kusjuures täpsed kehaliigutused on sama olulised kui kaasnev mõttetegevus. Sunnamoslemitelt nõutakse päevas viit jumalateenistust — päikesetõusul, keskpäeval, õhtupoolikul, päikeseloojangul ja hilisõhtul. Jumalateenijad peavad olema rituaalselt puhtad, mis saavutatakse suurema või väiksema pesemise järel sõltuvalt roojasusest, mida kehavedelikud, suguline läbikäimine, kokkupuude loomadega jne. on põhjustanud. Jumalateenistust võib peaaegu kõikjal läbi viia, eeldusel et jumalateenija näoga Mekas asuva Kaaba (qibla) poole on. Koguduse ühispalve toimub reede keskpäeviti ja sinna kogunevad terve ringkonna mehed. Mehed ja naised seatakse tavaliselt lahku, nii et naised teenivad meestest tagapool või mošee eesriidega eraldatud osas. Jutlust peab tavaliselt imaam või palvejuht. Iraani islamiriigis on reedesed jutlused, kus esinevad usujuhid — kes samas on suured poliitikategelased —, tähtsamate poliitiliste otsuste teatavakstegemise kohaks.

Paastumise peensusi

Ramadanikuu paast on kohustuslik, kui eelmise kuu, shabani kolmkümmend päeva on mööda saanud või kui ramadani noorkuu ilmub. Noorkuu ilmumist peab kinnitama üks usaldusväärne tunnistaja või nagu mõned räägivad, kaks. Kui ühte ainsat peetakse küllaldaseks, siis on tingimuseks, et temast peab saama tõde uskuda, mistõttu ta ei tohi olla ori ega naine... Paastumisel tuleb järeleandmatult hoiduda sugutööst, oksendamisest... või mis tahes aine kehasse pistmisest. Mõned seavad tingimuseks, et kehal olgu võime sissepistetud toitu või rohtu seedida. Pole tähtis, kas sisemus on pea või kõht või soolikad või põis. Kõik nad võivad paastu rikkuda, kui neisse nuusutamise, söömise või süstimisega või kõhu või pea lahti lõikamisega või muul sarnasel viisil ainet sisse pistetakse. Kõige mõistlikuma arvamuse järgi rikub tilkade ninna või kusejuhasse panemine paastu. [Siiski] peab aine sisse pistmine ava kaudu toimuma. Seepärast pole lugu, kui õli nahast läbi imendub või kui antimoni (jumestamispulbrit) kasutatakse ja pärast kurgus selle maitset tuntakse. Aine kehasse pistmine peab olema ette kavatsetud, nii et kui kärbes või sääsk või tee- või jahutolm juhtumisi sisse satub, pole paastu rikutud. Samamoodi ei riku paastu see, kui keegi muretult sülge neelab. Aga paastu rikub see, kui sülg suust väljub ja see siis suhu tagasi tõmmatakse või kui suus niiti niisutatakse ja pärast seda veel niisutamiseks suhu pistetakse või kui võõra aine või millegi roojasega segatud sülge neelatakse.

Katkend Shafii koolkonna õiguseuurija Muhyi al-Din al-Nawawi († 1277)
ramadanipaastu pidamise juhtnööridest.

3. Zakat: almusteandmine ehk kohustuslik heategevus. Seda maksu peavad kõik täiskasvanud moslemid kord aastas maksma. See moodustab 2,5 protsenti kogu varandusest, kui varandust on rohkem teatud alampiirist (nisab). Näiteks karja alampiir on viis kaamelit, kolmkümmend lehma (pullid ja metsikud veised kaasa arvatud) või nelikümmend lammast või kitse. Heategevusmaksu tuleb tasuda pangahoiuste, väärismetallide, ärikaupade (aga mitte isiklike tarbeesemete pealt nagu autod, riided, majad ja ehted), kariloomade ja haritava maa saagi pealt. Maksutulu saajad peavad olema vaesed ja puuduse kannatajad. Minevikus kogusid seda maksu islamivalitsused ja jagasid seda kindlaksmääratud kava järgi. Tänapäeval on see asi enamasti uskliku südametunnistusele jäetud.

4. Sawm: ramadanikuu paast. Püha ramadani, kuukalendri üheksanda kuu päevatundide paast kehtib söömise, joomise, suitsetamise ja suguelu vallas. Paast algab koidu ajal ja lõpeb päikeseloojangul. Mõnel islamimaal näiteks Egiptuses on paastu lõpphetk päikeseloojangul lõbusa pidutsemise põhjuseks, lauad kantakse tänavale ja sööming kestab hilise ööni. Enne koitu valmistatakse tavaliselt paastueelne eine. Ramadan on tavapäraseks perekokkutulekute ja usuliste mõtiskluste ajaks. Eriti tunnustustväärivaks peetakse koraani läbilugemist püha kuu jooksul. Pärimuse järgi tuli koraan alla ramadani 27. päeval, väe ööl.

5. Hajj: palverännak Mekasse. See pingutust ja vaeva nõudev usukohustus tuleb igal täiskasvanud moslemil vähemalt kord elus läbi teha. Iga-aastane palverännak toimub kuukalendri kaheteistkümnenda kuu viimase kümne päeva ajal (Dhu'l al-Hijja) ja saavutab haripunkti ohvripüha (Id al-Adha) ajaks, kui kogu islamimaailmas ohverdatakse selleks puhuks nuumatud lammas, lehm või kaamel Abrahami ohverdamise mälestuseks. Väiksemat palverännakut ('umra) võib mis tahes aastaajal ette võtta. Minevikus veetsid väga kaugete maanurkade moslemid oma elu paremad aastad palverännul, läbides selleks Aafrika või Aasia, et lõpuks pühasse linna jõuda. Tagasiminekul kandsid nad austavat nimetust hajji — palverännaku sooritanu. Tänapäeval lihtsustab odav lennuliiklus seda ettevõtmist suuresti. Igal aastal sooritab palverännu umbes kaks miljonit moslemit. Pool neist tuleb Atlandi tagant. Nende hulka piirab kvoot, mille Saudi Araabia, pühade paikade valvaja, on koostöös teiste islamimaade valitsustega kehtestanud. Väsitavad kombetalitused, mida Araabia suve äärmises kuumuses toimetatakse, on muu hulgas näiteks tawaf — Kaaba ümber käimine; sa'i — (seitsmekordne jooks Safa ja Marwa küngaste vahel, kuhu on tänapäeval ehitatud värske õhuga varustatud koridor); Arafati väljal seismine, mõni kilomeeter Mekast eemal; Muzdalifa kitsast mäekurust läbi tungimine; kuradit kujutava kolme samba loopimine kividega; looma ohverdamine Mina orus (varem lagedal, tänapäeval aga tervishoiunõuetele vastavates tapamajades, kus palverändurid ostavad «lambatunnistusi» selle kinnituseks, et liha külmutatakse ja islamimaade vaestele jagatakse). Viimasel ajal on Iraani rändurid palverännakul Iisraeli, Läänt ja vihjamisi ka Lääne-meelset Saudi valitsejasugu poliitiliste avaldustega rünnanud, mis on võimusid ja enamust palverändureid ärritanud, kelle arvates hajj on puhtalt usuline pidustus. 1987. aasta augustis teatati Saudi Araabiast, et 402 inimest, neist 275 Iraanist, said poliitilisele meeleavaldusele järgnenud rahutustes surma. 1990. aastal sai üle 1100 peamiselt Türgist ja Indoneesiast pärit palveränduri vigastada, kui jalakäijasild inimeste raskuse all kokku varises. 1997. aastal hukkus mitusada põhiliselt Indiast ja Pakistanist pärit palverändurit, kui tulekahju Mina oru laagrit laastas.