Põhimõisteid kirjakeele alalt

kirjaviis

leppeline märkide seadmise viis, mida tekstide tootmiseks kasutatakse; kirjaviisi kõige tähtsam tunnus on see, et teatud kirjaviisis kirja pandud varem tundmatuid tekste saab tõlgendada ja mõista, kui tuntakse kirjaviisi; mõistetel kiri ja kirjaviis on kirjakeeleuurimuse seisukohalt selline vahe: kirja puhul rõhutatakse kirjakeeltes kasutatavate märkide erinevust/sarnasust (näiteks silpkiri, tähestikkiri, piltkiri; hiina kiri, ladina kiri), aga kirjaviisi puhul samade märkide kasutamisviisi erinevust/sarnasust võrreldavates kirjakeeltes (näiteks eesti vana ja uus kirjaviis, saksapärane kirjaviis, soomepärane kirjaviis)

õigekiri

kirjutamiseks kasutatav teatud põhimõtteid järgiv kirjaviis (võrdle normiga)

kirjakeel

kaua ja ulatuslikult kasutatud kirjaviis, mille ilmsemad reeglipärasused võib üldistada õigekirjaks (ehk õigekirja reegliteks ja põhimõteteks)

õigekirja reegel

reeglipärane nähtus kirjakeeles, mille tunnuseks on kooskõla õigekirjapõhimõttega (võrdle normiga)

õigekirja norm, normimine

soome keele puhul Kielikellos või ka mujal avaldatud keelenõuandla ettepanek või arvamusavaldus mõnest kirjakeele üksikasjast; eesti keele puhul EKKR-i vastav ettepanek või väide

märk

kirjutamisel kasutatav graafiliselt talletatud ühik

tähemärk, täht, kirjatäht

kirjutamisel kasutatav graafiliselt talletatud ühik, mis ei ole sümbol ega kirjavahemärk, vaid osa tähestikust; ortograafilise sõna kirjutamiseks kasutatav märk

võõrtäht ja võõrsõnatäht

Henn Saari järgi (EKG II: 346-347) on nende kahe termini vahel selline erinevus:

1. Eesti keeles võivad esineda kõik tähed peale c, q, w, x ja y. Viimaseid viit nimetatakse võõrtähtedeks, ülejäänud 27 on omatähed.
2. Omatähtede hulgast eristuvad f, š, z ja ž. Need kuuluvad võõrsõnavara tunnuste hulka; sõna, milles mõni neist esineb, on sedavõrd võõrsõna. Neid nelja tähte sobib nimetada võõrsõnatähtedeks. Ülejäänud 23 on omasõnatähed.

Selline määratlus pole sugugi üldtuntud, kuigi ta on teatud puhkudel ehk kasulik. Soomes pole võõraste tähtede mõistet kunagi niiviisi seletatud. Mõlemad terminid üldistatakse harilikult üheks ainsaks mõisteks.

häälik

hääldatud sõna osa; üldkasutatav foneemi omakeelse vastena

foneem

häälik; seda sõna koostisosa üritabki tähestikkiri tähega märkida — kui kirjutatud keelt ja kõneldavat keelt omavahel võrrelda, siis häälik ehk foneem on üldjuhul tähe või tähtede häälduslik vaste; keeleteaduses tehakse siiski umbes selline vahe, et foneem on üldistatum mõiste, mis vastab umbes kirjapildi tähemärgile, aga häälik on foneemi konkreetne esinemisjuht või peaaegu mis tahes inimkõne häälitsus (foneem ametlikult: kõne väikseim tähendust eristav üksus)

tähestikkiri

kiri, milles kasutatakse tähemärke häälikute tähistamiseks

tähestik

tähestikkirjas kasutatavate märkide kogum

sõna

kirjapildis sõnavahede ehk tühikute vahele jääv tähtede järjend; loomulikult on sõna olemas ka kõnes, aga tema piire on seal raskem määratleda; vajalikud terminid on veel sõna kirjapilt, mis tähendab õigekirjareeglite kohaselt kirjutatud sõna, ja hääldus ehk häälikuline kuju, mis tähendab enamasti kõnes esinevat sõna, kuid võib tähendada ka sellist sõna kirjapilti, millega üritatakse sõna hääldust veel täpsemalt tabada, kui tavalise õigekirjaga saab (häälduspilt, häälduslähedane kirjapilt, foneetiline transkriptsioon)

võõrsõna

sõna, milles on võõraid tähti (Henn Saari mainitud võõrsõnatähed kaasa arvatud) või võõraid täheühendeid; võõrsõna kõige puhtam esinemiskuju on võõrkeelest laenatud täiesti mugandamata kirjapilt — seda nimetatakse tsitaatsõnaks; mis tahes sõna saab võõrsõnaks tunnistada, kui teda järjekindlate õigekirjapõhimõtete valguses vaadelda; teisest küljest, kui mingil sõnal ei ilmne sellise vaatluse järel ühtegi võõrapärasust, võiks teda sama hästi omasõnaks pidada, kuigi ta võib üsna hiljutine laen olla

kaashäälikuühendireegel

eesti kirjakeele õpetamisel kasutatud reegel, mille sõnastuse kohaselt kaashäälikud kirjutatakse ühendites (see tähendab üksteise järel) ühekordselt pikkusest sõltumata; hiljuti on selle asemel hakatud rääkima ühendireeglist (EKKR 2000: 42)

kokkuhoiupõhimõte

liigse vaeva vältimine; kirjaviisi puhul väljendub kokkuhoiupõhimõte ühest küljest tähestiku koostamisel tehtud valikutes (tähestikku ei võeta liigseid tähti, näiteks on minevikus loobutud c-, x- ja q-tähest), aga teisest küljest liigsetest kirjutamisliigutustest hoidumisena, mille kõige lihtsam näide on see, et eesti kirjakeeles pole pooltki nii palju tähetopeldamist kui soome kirjakeeles

algusse