Töös on vaadeldud sünkroonselt eri earühmade kõnekeelt kõrvallause sõnajärje seisukohast. Erilise tähelepanu all on verbi positsioon. Ehkki ajalehekeele sõnajärje uurimise andmetel on verb eesti keele kõrvallauses valdavalt teisel positsioonil, puudub seni ülevaade, kas sama kehtib ka kõnekeele kohta. Sellele püüangi vastuse anda. Viimasest tuleneb ka töö rõhuasetus: teiste lauseelementide (subjekti ja lause kõrvalliikmete, verbi laiendite) positsioone on konstateeritud, lähema analüüsi alt jäävad need välja. Töö koosneb sisuliselt kahest osast. Esimene on taustaks ning sisaldab kaht peatükki, millest üks tutvustab eri keelte sõnajärjemuutuste tõlgendusi, teine eesti keele kõrvallause sõnajärje muutust, mis on ilmnenud ajalehekeelevalimite analüüsimise põhjal. Töö põhiosas on vaadeldud kõnekeele kõrvallauset. 3. ja 4. peatükis [«Töö ainestik» ja «Analüüsi meetod»] on esitatud lausete analüüsi lähtepunktid, 5.–7. peatükis tulemused. [märkus: internetti toimetamisel on peatükkide numbrid ära jäetud]
«Süntaktilistes muutustes on täheldatud huvitavat asümmeetriat: OV (objekt-verb) järg on enamasti asendatud VO-järjega, vastupidine muutus on küllalt harv» (Kiparsky 1996: 140). OV asendumine VO-ga on aset leidnud mitmes indoeuroopa, samuti soome-ugri keeles. Germaani keeled jagunevad sõnajärjemuutuse alusel kaheks: näiteks inglise ja rootsi keeles ning jidishis on nihe toimunud, saksa, hollandi ja friisi keeles mitte.
Inglise keel: to read the book
Rootsi keel: att läsa boken
Jidish: leyenen dos bukh
Saksa keel: das Buch lesen
Hollandi keel: het boek lezen
Germaani keeled on tänuväärne materjal, et uurida nihke põhjusi. Uurides keeli komparatiivselt, loodavad keeleteadlased jälile saada sellele, mis muutuse vallandas ning miks just nendes germaani keeltes. Seletusi on pakutud mitmesuguseid, üks neist keelekontakti teooria, mis väidab, et VO asendas OV naaberkeelte VO-järje mõju tõttu. Sõnajärjenihet on peetud «üleeuroopaliseks hoovuseks», mis ulatub germaani keeltest balti ja slaavi ning isegi mitteindoeuroopa keelteni, nagu on eesti ja soome keel. Kiparsky (1996) arvates on keelekontaktide hüpotees arukas, sest see on süntaktiliste muutuste peapõhjus. Ta toob näiteks soome-ugri keeled, millest osa on olnud üle 2000 aasta germaani keelte mõjuväljas. Siiski pole VO levik mõnes germaani keeles korrelatsioonis kontaktide hulgaga, mis sellel keelel on olnud VO-keeltega. Hollandi ja saksa keelel on olnud rohkem kontakte teiste Euroopa, eriti romaani keeltega kui Skandinaavia keeltel. Islandi keel aga on kogu ajaloo vältel olnud isoleeritud ning laenanud vähe igal keeletasandil, nii grammatikasse kui ka sõnavarasse. Kui muutuse põhjustaks esmajärjekorras kontakt, pidanuks hollandi ja saksa keel võtma omaks VO-järje ning Skandinaavia keeled säilitama OV, kuid läks just vastupidi. Inglise keel sai tugevaid mõjutusi prantsuse keelest ning enne seda Skandinaavia keeltest. VO-järg aga kinnistus vanainglise keeles enne kontakti prantsuse keelega, mis algas normannide vallutusega. Skandinaavia keeltes oli laialdaste kontaktide perioodil vanainglise keelega valdav veel OV-sõnajärg. Seega pole tõenäoline, et vanainglise keele muutus on täielikult tingitud teiste keelte mõjust. (Kiparsky 1996)
Kontaktiteooria sobib kõige paremini jidishile, kus nihke põhjuseks peetakse laenamist slaavi keeltest, mida kõneldi samal territooriumil. Kiparsky (1996) oletab, et nihe võis alguse saada isegi varem, Hispaania juutide keele mõjul, kus oli VO-järg.
Sõnajärjemuutuse põhjendamist laenamisega segab ka see, et muutus levis igas keeles aeglaselt ja pidevalt. Muutumine ei kiirenenud intensiivsete kontaktide perioodil ega aeglustunud siis, kui tuli suhteline isolatsioon. OV ja VO eksisteerisid hoopiski pikka aega koos, näiteks islandi keeles kuus sajandit, enne kui VO vallutas OV. On väidetud, et ehkki laenamine võis mõnes keeles muutusele kaasa aidata ning olla tõenäoliselt isegi selle peamine põhjus jidishis, ei saa muutust pelgalt keelekontaktidega seletada. (Kiparsky 1996) Peab otsima sisemisi põhjusi, mille tõttu osas keeltest muutus toimus, osas aga jäi toimumata: miski töötas keeles selle muutuse vastu.
Sõnajärjemuutust on seletatud ka muutemorfoloogia kaoga. Mitu keeleteadlast (Sapir 1921, Jespersen 1938 ning Vennemann 1975) on pakkunud seletust, et OV muutumine VO-ks on põhjustatud käänete kadumisest, sest VO sõnajärg aitab kõige paremini eristada subjekti ja objekti, kui need ei ole muutetunnustega markeeritud. Komparatiivse uurimise tulemused ei toeta siiski seost morfoloogia kao ja verbi ettenihkumise vahel. (Kiparsky 1996) See, kas keeles on rikas käändesüsteem ja/või ühildumine, ei näi sõltuvat verbifraasi asukohast. Germaani keelte hulgas on esindatud kõik neli võimalikku kombinatsiooni: saksa ja vanainglise keeles on OV-mall ning käändesüsteem, hollandi ja friisi keeles on samuti OV-mall, ent käändesüsteem puudub; jidishis ning varakeskinglise keeles on VO-järg ning käänded, rootsi ja kaasaegses inglise keeles aga VO-järg, kuid morfoloogia peaaegu puudub. Niisiis on verbifraasi asukoht ja muutemorfoloogia teineteisest sõltumatud.
Germaani keeli ajaloolisest aspektist vaadeldes saab sellele teesile kinnitust: nihe VO poole algas vanainglise keeles enne käändesüsteemi «kollapsit» ja enne subjekti-verbi ühildumise kadu. Hilisemas vanainglise keeles on selgelt märgata tendentsi VO-järje poole, kuid säilinud on veel nominatiivi ja akusatiivi eristamine. Islandi keel on alal hoidnud koguni kõik neli käänet ning ühildumise, ent omaks võtnud VO-järje; hollandi keelest on käänded küll kadunud, kuid säilinud OV kui p&otide;hiline sõnajärg. (Kiparsky 1996) Ajaloolise ja komparatiivse uurimise andmed toetavad siiski väidet, et muutemorfoloogia kadu nõuab otseste nominaalargumentide ranget järjekorda. Igas germaani keeles, millest on kadunud ühildumine ja käändesüsteem, on nominaalargumentide jäik vastastikune seos, sõltumata sellest, kus paikneb verb. Järjekord on alati selline: subjekt eelneb objektile ning kaudne objekt otsesele. (Kiparsky 1996) Olgu näiteks toodud nn. vaba sõnajärjega eesti ja range sõnajärjega inglise keele võrdlus. Viimases väljendab moodustajatevahelisi seoseid sõnajärg, eesti keeles täidavad seda funktsiooni käände- ja pöördelõpud. Näiteks:
Kass murdis hiire. The cat killed the mouse.
Hiire murdis kass. The mouse killed the cat.
Kassi murdis hiir.
Eesti keeles muutub üksnes teate edastamise laad, kui alust ja sihitist väljendavad fraasid ära vahetada, kass jääb ikkagi hiire murdjaks. Inglise keeles aga muutub lause tähendus fraaside äravahetamise korral vastupidiseks – the mouse saab aluse, the cat sihitise funktsiooni. (Ehala 1997) Kui vaadelda näidet Kiparsky valguses, võiks inglise keele sõnajärje kohta lisada, et täidetud on käändesüsteemita keele põhiline tingimus: nominaalargumendid on kindlas järjekorras, subjekt eelneb objektile, muuseas satub vahele ka verb.
Keeleteaduse generatiivse koolkonna esindajad on tõlgendanud OV muutumist VO-ks kui reanalüüsi tulemust. Reanalüüsi kirjeldamisel lähtuvad nad generatiivse grammatika põhimõistetest, pind- ja süvastruktuurist.
Generatiivse grammatika seisukohast on kõik keeles toimuvad muutused grammatikas toimuvate muutuste peegeldused, seega peab keeleajaloolane välja selgitama need grammatika muutused, mis on põhjustanud vastavaid muutusi keeles. Keele sotsiaalse külje jätavad generativistid diakroonilise keeleteaduse uurimisalast välja, sest grammatika on üksikindiviidi omadus, inimese keelekompetentsi mudel. Uurida, kuidas muutus levib ühe inimese grammatikast teise, on nende arvates sotsiolingvistika ala, asja ühiskondlik külg ei ole keeleteooria seisukohast tähtis. Nähtuse olemust on võimalik tabada siis, kui uurida, miks ja kuidas toimub muutus indiviidi grammatikas. Selline idealisatsioon on generatiivse grammatika järgi tõe teadasaamiseks paratamatu. (Ehala 1995)
Generativistide järgi koosneb inimese keelekompetents tuumgrammatikast ja perifeeriast. Tuumgrammatika omakorda koosneb inimesele kaasa sündinud keelemeele printsiipidest, mis on universaalsed, ja parameetritest, mille puhul on esitatud üldvalem ja kõik selle variandid, millest konkreetne keel peab valima ühe. Parameetrid fikseeritakse keeleomandamise käigus. See on Chomsky printsiipide ja parameetrite kontseptsioonist lähtuvate parameetrilise muutuse teooria pooldajate juhtmõte. Kuna parameetrite väärtused fikseerib laps keelt omandades, siis eeldatakse, et edaspidi enam tuumgrammatikas muutusi toimuda ei saa. Teine asi on perifeeriaga, mille alla generativistid paigutavad kõik ebaregulaarse, näiteks ebareeglipärased verbid ja idiomaatilised väljendid. Perifeeria on samuti inimese keelekompetentsi osa, kuid seda ei määra keelemeel, vaid see kuulub lihtsalt omandatud keeleoskuse juurde. Perifeeria võib muutuda , sest inimene on alati suuteline ära õppima uusi väljendeid ja unustama vanu. (Ehala 1995)
Parameetrilise muutuse teooria uurib ainult neid keelemuutusi, mis tulenevad tuumgrammatika muutusest, nihked perifeerias, nende viis ja põhjused jäävad täiesti vaatluse alt välja, sest need ei puuduta grammatikat. «Selliste muutuste jaoks pole süstemaatilist seletust ning nende põhjused võib panna juhuse arvele.» (Lightfoot 1991 : 169 – 170). Niisiis elimineerivad uurijad juba eos irregulaarse, teatades, et ebareeglipärane aines ei kuulu üldse nende huvivaldkondagi.
Kokkuvõtteks – parameetrilise muutuse teooria pooldajad on seisukohal, et keelemuutuse uurimist (muutusi tuumgrammatikas) ei saa lahutada keele omandamise uurimisest, õigupoolest on keelemuutus keele omandamise alaprobleem. Võib vaielda, kus tuumgrammatika lõpeb ning perifeeria algab, kuid sõnajärje süvastruktuur kuulub kindlasti tuumgrammatika valda. See on seni üldiselt aktsepteeritud seisukoht. Niisiis muutused, mis mõjutavad sõnajärge, kuuluvad muutuste hulka, mis parameetrilise muutuse teooria kohaselt peavad aset leidma keeleomandamise käigus. (Ehala : ilmumas)
Keeleomandamise valguses vaatlebki D. Lightfoot (1991) SOV-malli järsku asendumist SVO-ga vanainglise keele kõrvallausetes, mis on üks keeleteadlaste poolt arutatumaid sõnajärjemuutuse juhtumeid. Statistilisi andmeid selle kohta on kogutud vanainglise ürikutest, D. Lightfoot toetub M. Beani anglosaksi kroonikatest kogutud andmestikule (Bean 1983). Enne XII sajandit oli inglise keeles V2 sõnajärg, st. pealausetes oli verb teises positsioonis. Kõrvallause sõnajärg oli enamasti SOV, mis muutus XII sajandil lühikese aja jooksul SVO-ks. D. Lightfoot väidab, et enne XII sajandit oli inglise keele süvastruktuuri sõnajärg SOV, mis pealausetes muudeti transformatsioonide abil pindstruktuuri V2-ks. Et seletada, kuidas lapsed äkki kõrvallause sõnajärge ära ei õppinud, esitab D. Lightfoot nullastme õpitavuse hüpoteesi – lapsed ei arvesta kõrvallausetest saadavat informatsiooni, vaid seavad oma parameetrid pealausete põhjal. Niisiis ei saanud vanainglise keeles kõrvallause sõnajärg süvastruktuuri sõnajärje omandamiseks informatsiooni pakkuda.
Seda, kuidas lapsed siis enne üldse said süvastruktuurist (SOV) teada ja selle põhjal kõrvallause SOV-järje fikseerida, seletab D. Lightfoot (1991) transformatsioonide läbipaistvusega: piisab, kui verbi algne süvastruktuur on pealause pindstruktuuris äratuntav. Süvastruktuuri kohta annavad infot mitmesugused vihjed pindstruktuuris ning eeldades, et lapsel on juba sündides ettekujutus transformatsioonidest, aitab talle kaudsest informatsioonist pealauses, et parameetri väärtus keelt omandades õigesti seada. Vihjeid annavad muu hulgas näiteks verbi infiniitvormid ja partiklid, mis ei nihku transformatsioonidega ja jäävad lause lõppu verbi süvastruktuuri positsiooni osutama. D. Lightfooti järgi õpivad nende vihjete järgi süvastruktuuri SOV-järge tänapäeva saksa ja hollandi lapsed, sest saksa ja hollandi keeles on pealauses V2, kõrvallauses SOV. Seega: kui XII sajandil muutus vanainglise keeles kõrvallause sõnajärg SOV õpitamatuks ning lapsed seadsid oma grammatikates vastava parameetri väärtuse teisiti, siis saab muutust seletada väikeste nihetega pindstruktuuris. Pindstruktuuris vähenesid alla kriitilise piiri tunnused, mis andsid teavet süvastruktuuri kohta ja nii muutuski SOV-sõnajärg õpitamatuks.
Väikesed muutused pindstruktuuris, mille tõttu vähenes süvastruktuurile viitavate tunnuste arv, ei tulenenudgrammatika muutustest, vaid põhiliselt stilistilistest ja pragmaatilistest kaalutlustest, kuid selliste kaalutluste mõju oli kardinaalne, ulatudes grammatikasse. D. Lightfoot rõhutab sealjuures nähtuse kumulatiivset iseloomu: «See ei peegelda veel erinevust grammatikates, kui mõni kõneleja näib kasutavat rohkem passiivi või imperatiivi, pigem on tegu juhusliku variatsiooniga, mis on tuttav populatsionigeneetikast. Sellest hoolimata võib pindstruktuuri muutustel, mis avalduvad last ümbritsevas keelekeskonnas, olla mõju parameetri muutmisele, kui need pisutki kumuleeruvad.» (Lightfoot 1991 : 67 – 68).
Vanainglise keele sõnajärg sarnanes umbkaudu tänapäeva saksa ja hollandi keele sõnajärjega. D. Lightfoot (1991) osutab siiski märkimisväärsetele erinevustele vanainglise ning saksa ja hollandi keele vahel. Esiteks on vanainglise keele rindlausete teises osalauses sageli samuti OV-järg, nii nagu kõrvallauseteski. Teiseks esineb vanainglise keele kõrvallausetes vahel SVO-järge, mis ei ole saksa ja hollandi keeles grammatiline. Kolmandaks leidub juhtumeid, kus vanainglise keeles on OV-järg ka pealauses. Kokkuvõtteks – vanainglise keeles on nii verbilõpulisi pealauseid kui ka V2 kõrvallauseid, samas kui tänapäeva hollandi ja saksa keeles on pealauses verb kindlalt teises positsioonis ning kõrvallauses verb viimases. Samuti osutab Lightfoot sellele, et vanainglise keele pealausetes oli hulga vähem vihjeid SOV-süvastruktuurile, kui on praegu hollandi ja saksa keeles. Teiselt poolt andis erinevalt tänapäeva hollandi ja saksa keelest vanainglise keeles lisainformatsiooni OV-järg pealauses, mida muutuse alguses polnudki nii vähe (lapsed on aga Lightfooti järgi nulltasandi omandajad). Siiski jäid OV-järjega pealaused üha harvemaks. Beani (1983) uuritud anglosaksi kroonikate esimeses osas, mis on kirja pandud enne IX sajandit, oli neid veel 50% pealausetest, viimases osas aga, mis on kirja pandud XII sajandil, ligikaudu 20%. On võimalik, et muutus toimus kiireminigi: esimesed neli osa, mis käsitlevad sündmusi aastani 891, võivad olla kirja pandud hiljem, kui leidsid aset seal kirjeldatavad sündmused.
Selle sajandi algul oli eesti keele kõrvallausetes SOV-sõnajärg, pealausetes aga V2. Generatiivse grammatika järgi viitab niisugune sõnajärg sellele, et eesti keele süvastruktuuris oli tollal SOV. J. Aavik algatas 1912. a. laialdase keeleuuenduskampaania ning üks tema eesmärkidest oli puhastada eesti keel tema arvates häbiväärsest germanismist: verbist kõrvallause lõpus. Keeleuuendajat pahandasid need, kes taunisid sõnade laenamist saksa keelest, panemata tähele palju kardetavamaid mõjusid – otsetõlkeid ja süntaktilisi germanisme. (Aavik 1912) «Saksik sõnade kord» põhjustas J. Aaviku järgi stiili «raskepärasust ja lohisevust». Ta osutas halvustavalt neile, kes leidsid «teatud estetikat selles periodide üksteisest läbipunumises, teatud ümarust, kus lause pealiikmed, subjekt ja prädikat, oma alla kuuluvaid kõrvalisi osasid ja lauseid kõigest küljest emalikult ümbritsevad, nii et midagi ei jää väljaspoole ripnema…» (Aavik 1912 : 360).
«Rippuvis lauseis» pidi hoiduma finiitverbi lõppuasetamisest: «Selle läbi võidab sagedasti lause rütmus, mõnu ja selgus. Lause ei ole siis mitte nii määratud sõnaga piiratud ja nagu ametlikult lõpetatud,vaid ta võib ebamääraselt edeneda…» (Aavik 1912 : 362). Peab mainima, et tegelikult paigutab piiratuse põlgaja ise oma artiklis lause lõppu just «piiravaid» sõnu. Keeleuuendaja agiteerimisel oli siiski tulemus: ajalehekeele andmete järgi kadus verbilõpuline kõrvallause lühikese aja jooksul eesti keelest peaaegu täielikult.
M. Ehala (ilmumas) on võrrelnud 1905., 1912., 1919., 1926., 1933. ja 1940., 1952., 1959., 1966., 1972., 1986. ja 1996. a. ajalehekeele valimeid. Ilmneb, et tänapäeva eesti keele sõnajärg ei erine oluliselt 1940. aasta sõnajärjest. Seega jäi suur muutus sajandi esimesse poolde.
Pealausetes on püsinud valdavana V2, verbilõpuline sõnajärg on marginaalne. (Ehala : ilmumas, tabel ja graafik 4)
1905 | 1912 | 1919 | 1926 | 1933 | |
V1 | 13.4% | 11.1% | 16.3% | 16.4% | 10.7% |
V2 | 81.6% | 81.0% | 75.5% | 78.6% | 82.4% |
VF | 2.5% | 5.2% | 4.6% | 1.4% | 2.8% |
V0 | 1.4% | 2.2% | 3.0% | 2.5% | 1.3% |
V3 | 1.1% | 0.5% | 0.5% | 1.1% | 2.8% |
See on kõige suurem vahe vanainglise ja eesti keele vahel – vanainglise keeles oli märkimisväärne hulk verbilõpulisi pealauseid, mis pidid viitama süvastruktuuri sõnajärjele, ning nende hulk kahanes järk-järgult (andmed on toodud eelmise peatüki lõpus).
Eesti keele kõrvallausete sõnajärg on ajalehekeele uurimise tulemuste põhjal vastupidiselt pealause sõnajärjele teinud läbi kiire kardinaalse muutuse. 1905. ja 1912. a. on verb rohkem kui 80% kõrvallausetest lõpus. Edasi langeb verbilõpuliste kõrvallausete arv märkimisväärselt, 1933. a. on neid juba kõigest 17%. Seega toimus muutus 20 aastaga. Tabelist (Ehala : ilmumas, tabel ja graafik 6) nähtub, et verb nihkus kõrvallauses teise või kolmandasse positsiooni.
1905 | 1912 | 1919 | 1926 | 1933 | 1940 | |
V2 | 5.5% | 10.8% | 21.5% | 35.2% | 62.1% | 62.8% |
VF | 89.3% | 82.9% | 68.2% | 53.8% | 16.9% | 16.5% |
V3 | 1.6% | 4.2% | 5.8% | 4.0% | 15.1% | 10.3% |
V1 | 2.4% | 1.3% | 0.8% | 3.6% | 2.7% | 8.7% |
V0 | 1.2% | 0.8% | 3.7% | 3.2% | 3.2% | 1.7% |
Lähtudes D. Lightfooti nullastme õpitavuse hüpoteesist, ei võtnud eesti lapsed sõnajärjeparameetrit fikseerides arvesse kõrvallauset, vaid pidid kasutama pealauses asuvaid indikaatoreid, mis andsid teavet süvastruktuuri kohta, selle kohta, kust verb oli transformatsioonide teel ära nihutatud. M. Ehala järgi (ilmumas) on eesti keeles neli indikaatorit:
märkus: järgnevas loetelus O=objekt ehk sihitis, V=loetelurea alguses viidatud verbikomponent]
J. Aaviku eesmärk oli aga tuua verb kõrvallause lõpust ettepoole, mitte muuta süvastruktuuri sõnajärge (süva- ja pindstruktuuri mõistega ta ei saanudki tuttav olla). Siiski pööras ta tähelepanu indikaatoritele, mis vihjasid Lightfooti järgi verbi positsioonile süvastruktuuris. Loomulikult olid põhjendused teised: «…leian, et ilusam on ‚temast hoovas välja imelik ja salapärane nõiduvus’ kui ‚temast hoovas imelik ja salapärane nõiduvus välja’; lõpp ‚välja’ proosastab lause; kuna ‚nõiduvus’ talle soovitud luuleliku lõpukaja annaks» (Aavik 1912 : 363). Veel J. Aaviku analoogilisi parandusi: «katsusime nende abil hingeteadlisi süstemisid armastusest ja elust üleüldse ehitada» asemel «katsusime nende abil ehitada hingeteadlisi süsteeme armastusest ja elust üleüldse», «laplaste küüned ei saanud Soome kamarast jagu» asemel «laplaste küüned ei saanud jagu Soome kamarast». Andmete võrdlemisest ilmneb, et süvastruktuuri sõnajärjele osutavate indikaatorite hulk vähenes lühikese aja jooksul tunduvalt, eriti kui silmas pidada 1912. ja 1933. a. andmeid (Ehala : ilmumas, tabel 11).
1905 | 1912 | 1919 | 1926 | 1933 | 1940 | |
UnemOV | 28.8% | 35.1% | 29.3% | 15.8% | 8.4% | 10.6% |
märkus: UnemOV = unembedded OV, st. pealaused, mille järgi on võimalik tuvastada OV sõnajärge.
Eesti ja vanainglise keele sõnajärg ei muutunud ühtmoodi. Vanainglise keeles eelnes reanalüüsile OV-järjega pealausete ja süvastruktuuri OV-le viitavate tunnuste arvu kahanemine, eesti keeles toimusid need muutused aga paralleelselt: koos indikaatorite arvu vähenemisega vähenes ka verbilõpuliste kõrvallausete arv (Ehala : ilmumas, tabel ja graafik 12).
1905 | 1912 | 1919 | 1926 | 1933 | 1940 | |
UnemOV | 28.8% | 35.1% | 29.3% | 15.8% | 8.4% | 10.6% |
VF | 89.3% | 82.9% | 68.2% | 53.8% | 16.9% | 16.5% |
Pealauses süvastruktuurile viitavate tunnuste ja verbilõpuliste kõrvallausete kahanemise vahel on väga tugev korrelatsioon – 0,91 (Ehala : ilmumas). (Korrelatsioonikoefitsient mõõdab parameetritevahelist korrelatsiooni, selle väärtus saab ulatuda nullist üheni. Mida kõrgem väärtus, seda tugevam on nähtustevaheline korrelatsioon.)
Muutuste paralleelsus on J. Aaviku üleskutset lugedes arusaadav – ta taunib nii finiitverbi lõpupositsiooni kui ka nähtusi, mis generativistide järgi on süvastruktuurile vihjavad tunnused.
Toodud andmed ühe mõjuka isiku äärmiselt kiiresti esile kutsutud muutuse kohta näitavad, et keelemuutus pole keeleomandamise alaprobleem, vaid see haarab kogu keeleühiskonda. Eeldusel, et tuumgrammatika koosneb printsiipidest ja parameetritest, näitab SOV kiire asendamine SVO-ga eesti keeles seda, et ka täiskasvanud on võimelised muutma parameetri väärtust. Keeleomandamise käigus fikseeritavad esialgsed parameetrid ei pruugi ainuliselt otsustada, kas keelemuutus toimub või mitte. Parameetreid ei fikseerita lapsepõlves kogu eluks, need on paindlikud ja võivad muutuda, kui ümbritsev keelekasutus, keeleline sisend neile ei vasta. M. Ehala (ilmumas) võrdleb süntaktiliste reeglite omandamist morfoloogia omandamisega: kõigepealt omandatakse mehaanilise, nn. pimeda õppimise teel, seejärel formuleeritakse üldine reegel, mille liigse üldistamise tõttu tekib vigu. Kui laps mõistab, et võrreldes ümbritseva keelekasutusega on tema reegel liialt lai, kitsendab ta seda, hakates kasutama vaid õiges kohas. Süntaksi aspekti täpsustuseks: laps võib algul seada parameetri väärtuseks SVO, üldistades selle pealausete järgi, kuid hiljem võib ta seda korrigeerida, kui on õppinud eristama pea- ja kõrvallauset ning kuulnud, et eri lausetüüpides kasutatakse erinevat sõnajärge.
Eelneva põhjal järeldab M. Ehala (ilmumas), et kui täiskasvanud võivad muuta parameetri väärtust, võivad seda ka lapsed keeleomandamise käigus. Järelikult ei põhjusta keelemuutust parandamatud vead keele omandamisel, sest parandamatuid vigu pole – inimesed saavad korrigeerida oma parameetreid vastavalt keelelisele sisendile.
Töö põhineb eri vanuses inimeste kõne lindistustel, mis on tehtud 1997. a. jaanuarist märtsini. Lindistasin kokku 18 inimese kõnet, igaühe oma keskmiselt tund aega. Sain kogu materjali individuaalse intervjuu vormis, situatsioonide ühtluse eesmärgil ei intervjueerinud kordagi mitut inimest korraga ega lindistanud salaja kellegi vestlust. Pärisin eelnevalt nõusolekut intervjuuks ning lasin vestluskaaslasel ise teemad valida ja vestlust juhtida. Võtsin viimase teadlikult oma töömeetodiks, sest ei tundnud eelnevalt peaaegu ühtegi intervjueeritavat, lisaks oli situatsiooni potentsiaalne pingestaja diktofon. Kõnelejale meelepärasel teemal vesteldes lootsin saada nn. tõelisemat kõnekeelt. Täheldasin, et kui räägiti ennast puudutavatest asjadest, tõsteti häält, kõnevool kiirenes, seega küllap vähenes ka kontroll oma väljenduse üle.
Töös on vaatluse all kolme earühma – teismeliste, keskealiste ja eakate kõne. Igast vanusegrupist valisin kuus intervjueeritavat, sealhulgas kolm naist ja kolm meest. Kõigi earühmade puhul oli valiku kriteeriumiks see, et inimene oleks nii sündinud kui ka elanud Tallinnas või selle lähedal, et viia töös miinimumini murdetausta võimalik mõju tulemustele ja saada andmeid kirjakeele suulise variandi kohta. Muidugi oleks võimalik mõne murdealagi keelt sõnajärje seisukohast uurida, ent ka siis peaks valitav keelejuhtide rühm olema Nt. Ma kuulsin (seda) (korrelaat), et (sidend) sa käisid reisimas» (Eesti Keele Grammatika II 1993 : 281). Kogu teksti üles ei kirjutanud, üksnes kõrvallause ja sellega vahetult seoses oleva pealause või pealause osa, et oleks näha, kuidas kõrvallause pealausega suhtestub. Olgu näiteks toodud mõned sõna-sõnalt litereeritud tekstiosad. Nurksulgudes näitan mind huvitanud ning seega väljakirjutatud ja analüüsitud osi.
Rait Eslon (16): Kolmikus tuleb välja see tõeline hüppejõud, näiteks [kui sa hüppad kaugust, siis on kiirus väga tähtis,] sa võtad kiirusega, palja kiirusega nii umbes seal [hüppad kuus meetrit, kui sul on hea kiirus.]
Rait Eslon (16): Nad püüavad küll, isegi väga püüavad ja näevad igat moodi vaeva, aga [see tekst, mis nad sinna kirja paberi peale panevad, see on võlts lihtsalt.]
Rait Eslon (16): Ma tahan saada raha, ma tahan saada kuulsaks ja [samas ma tahan, et mu tervis oleks korras.]
Nagu näidetest ilmneb, võib andmebaasi viidud lauseid lauseteks nimetad tinglikult, need on tegelikult lauseosad, mis on vastavalt uurimistöö eesmärgile välja nopitud.
Kuna olen keskendunud süntaksi uurimisele, ei märkinud üles mitteleksikaalseid häälitsusi, semantiliselt tühjad sõnad (milleks oli enamasti nagu) küll, ehkki need töös vaatluse alla ei kuulu. Samuti jätsin muutmata kõnekeelsed niukse ja siukse jms. ning nud-kesksõna kohatise nd-lõpu. Venitamisi ja mõttepause pole eraldi märgitud, vaadeldav konkreetne tekstiosa, kõrvallause kõige vahetuma pealause või pealause osaga on juba niivõrd lühike, et paus tekkis enamikul juhtudest vaid ühes kohas – kõrvallause ja pealause vahel, mida üleskirjutuses märgib koma.
Litereeritud on järjest, vahele jätsin need kõrvallaused, mis jäid puhttehnilistel põhjustel (lindistuse kvaliteet, ebaselge diktsioon) arusaamatuks. Samuti on vahele jäetud kõrvallaused, mis jäid sootuks pooleli, nii et neil pole lause struktuuri, ei saa midagi öelda verbi asukoha kohta lauses:
Erika Lints (83): Kui sa aga…
Välja on jäetud ka kõrvallaused, kust verb on puudu vahetu konteksti tõttu või lihtsalt ära jäänud (märgistatud on analüüsitav osa):
Karl Allik (78): Ema küsis: «No pojake, kas on väga raske?» Mina ütlesin, <et ikka tükk maad kergem kui kodus.>
Rait Eslon (16): Kõik räägivad, <et varjatud doping,> et kasutavad.
Arvestatud on tõelisi kõrvallauseid, st. selliseid, mis on tõesti selgelt alistatud pealausele. Konstruktsioonid, kus pealausele eelneb sisuliselt täitesõna, on välja jäetud. Järgnevates näidetes on nurksulgudesse pandud iseseisvad osalaused, mis on ühendatud täitesõnaga.
Martin Paroll (17): Tähendab et [see oleneb täiesti inimesest], et [igal inimesel lööb see vanus omaette pähe,] et [mõned on juba viiekümne- kuuekümneselt täiesti talumatud.]
Regina Herodes (18): Kui sul on raha, siis sa võid minna maniküüri, pediküüri, või ujulasse, näitusele, ükskõik kuhu, et [kõik süsteem töötab rahal.]
Teises näites on arvestatud kui-lauset, et on täitesõna uue lause ees, ehkki langeb vormiliselt kokku alistava sidendiga. On ka vastupidiseid juhtumeid: sidend on ära jäänud, kuid struktuuri poolest on ilmselgelt tegu kõrvallausega (mida on ka arvesse võetud):
Leida Vahemäe (40): <Oleks olnud tüdruk,> siis oleks olnud üllatus.
Arvesse võtsin ka need üksikud kõrvallaused, mis jäid pealauseta, seega tervik jäi lõpetamata, ent mis omaette olid täieliku ja tervikliku struktuuriga:
Leida Vahemäe (40): Kui kõik normaalselt läheb,…
Vello Tammik (49): Kui ma poleks olnud selle vastas,...
Andmebaas on moodustatud ja kokkuvõtted tehtud programmi Paradox for Windows abil. Ühtekokku on litereeritud ja analüüsitud 2700 kõrvallauset, eesmärk oli saada neid igalt keelejuhilt 150. Kui sain mõne inimese lindistusest vähem kui 150 kõrvallauset, analüüsisin vastava ea- ja soogrupi piires kellegi lauseid rohkem: Guido Veersalu 124 lause kohta analüüsisin 153 Johannes Prantseni ja 173 Velo Tammiku lauset, nii et ea- ja soogrupi piires tuli kokku 450 kõrvallauset; Miralda Pacheli 93 lause kohta 164 Aino Pilpase ja 193 Erika Lintsi lauset, kokku tuli samuti 450; Elna Vaharo 127 lause kohta 173 Vaike Pähni lauset. Kõrvallausete erinev hulk tulenes nii inimese üldisest jutukusest kui ka sellest, kui kaua tal oli aega minuga vestelda.
Seda peatükki kirjutades, nagu ka andmebaasi koostades, kasutasin osa grammatikamõistete täpsustamiseks «Eesti keele käsiraamatut» (1997) ning «Eesti keele grammatika II» (1993). Analüüsimallide aluseks on M. Beani vanainglise keele sõnajärje uurimus (Bean 1983).
Kõrvallauseid analüüsides on määratud kolm parameetrit:
Kõrvallaused on jaotatud tüübilt kaheks: subordinatiiv- ja relatiivlauseteks. Subordinatiivlausete hulka on loetud kõik kõrvallaused, mida seovad pealausega sidesõnad et, kui, kuna, sest, nagu, kuni, küsiv modaalsõna kas ning ühendid sellepärast et, selleks et, siis kui, enne kui, isegi kui jms. Ühendi esimene osa võib kuuluda pealausesse, kui ühendi esimest, näitava tähendusega sõna (sellepärast, selleks, siis, enne, isegi) rõhutatakse, st. kui kõrvallause sisu peetakse tähtsamaks kui pealause sisu. Litereerimisel lähtusin kõneleja rõhutamisest ning pausist:
Guido Veersalu (42): Kui võrrelda kusagil hoopis maal, siis seal oli nagu põnevam sellepärast, et seal oli mingi seltsielu ja rändkinod, mis käisid.
Leida Vahemäe (40): Enne kui me Sakku kolisime, me elasime Laagris.
Subordinatiivlause sümbol on SC (ingl. k. subordinate clause).
Relatiivlauseteks on loetud kõrvallaused, mis algavad siduvate ase- ja määrsõnadega kes, mis, kumb, missugune, milline; kus, kust, kuhu, millal, kuidas, mismoodi, misjaoks ning siduvate fraasidega kui palju, kui kaua. Erinevalt subordinatiivlausetest, kus sidendil on ainult siduv funktsioon, võib relatiivlausete sidendeid käsitada lauseliikmetena, millel on kas aluse, sihitise või määruse funktsioon.
Relatiivlausete sidendid vastavad endaga identsele küsimusele (kes küsimusele kes, kuidas küsimusele kuidas jne.), subordinatiivlause sidendid mitte (et on pelgalt et, kas jälle kas jne.) Töös on relatiivlause sidendid lauseliikmetena määratud. Relatiivlause sümbol on RC (ingl. k. relative clause).
Kõrvallause liikmeid tähistavad töös sümbolid S, V, O, X, X’. S tähistab subjekti, V verbi, sealjuures V1 täis- ja ennemineviku vormi abiverbi olema pöördelist vormi ning V2 täis- ja ennemineviku vormi põhiverbi mineviku kesksõna. V1 ja V2 on kasutatud siis, kui abi- ja põhiverb on teineteisest lahutatud, kui nad on koos, märgib ka liitaega üksainus V:
Rudolf Pollimann (85): <Kui ma oleksV1 noorem mees oldV2,> ma poleks tagasi tuldki sealt.
Konstantin Härmasoo (87): Naisleidurid, <keda ma olen khanud,V> on tehnoloogid.
Kõrvallause öeldisverb võib olla ka da-infinitiiv:
Konstantin Härmasoo (87): <Kui koolis olla õpetaja> ja mängida pilli, siis see on hea.
Näitest ilmneb, et käändelise verbivormi saaks hõlpsasti asendada pöördelisega, näiteks Kui koolis oled õpetaja…
O tähistab objekti, X määrust, sihitist ja öeldistäidet, X’ määrust ja öeldistäidet. Niisiis võib X teatavas positsioonis, näiteks subjekti ja verbi vahel tähistada nii määrust kui ka sihitist, ainult sihitist või ainult määrust, mõnes positsioonis on objekt aga eraldi välja toodud, näiteks tüübis OSV. V1 ja V2 tähistavad ainult eesti keele liitaegade komponente, perifrastiliste verbide (ühend-, väljend- ja ahelverbide) mittepöördelised osad on märgitud sümboliga X, sest need käituvad üpris iseseisvalt ja vastavad sageli omaette küsimusele:
Airika Raidma (17): Valitses täiesti arusaamine, <et tulevad sealt jobud kokku,> et neid peab kasvatama. [VXSX]
Perfektiivsusverb ära, mis täidab üksnes tegevuse piiritlemise ülesannet ning mille võiks ka ära jätta, on eraldi analüüsimata jäetud:
Airika Raidma (17): <Isegi kui sa ära ei lahenda,> mingi süsteem on enam-vähem lähedane. [SV]
Kui aga kaasneb mõni muu tähendus, näiteks orientatsioonitähendus, on ka ära lauseliikmena märgitud:
Airika Raidma (17): <Kui rahvas oli ära sõitnud> ja kõik oli lootusetu, siis ma istusingi tundides. [SV1XV2]
Siin vastab ära omaette küsimusele (kuhu?) ning teda saaks hõlpsasti asendada mingi kohamäärusega, näiteks Kui kõik olid Tallinna sõitnud.
Verbi positsiooni kõrvallauses märgivad sümbolid V1 (kui verb on esimesel kohal), V2 (kui verb on teisel kohal), VF (kui verb on lõpus) ning V3 (kui verb on kaugemal kui teises positsioonis, ent mitte lõpus):
Erika Lints (83): <Kui ei olnud raha,> ei kutsunud. [V1]
Konstantin Härmasoo (87): <Kes korjavad omale miljonid,> need lähevad ära. [V2]
Karl Allik (78): <Kes aastaks või paariks saavad välismaale õppejõuks,> neil ju ikka hirmsasti veab. [V3]
Karl Allik (78): <Kus parajasti kitsas on,> sinna pannaksegi. [VF]
Kui liitaegade puhul on abiverbi olema pöördeline vorm ja põhiverbi kesksõna lahus, siis on verbi positsiooni määramisel arvestatud esimest:
Martin Paroll (17): <Kui on järsku lindi peale midagi valesti loetud> ja kogu aeg seesama asi, siis õpidki valesti selgeks. [V1]
Kui verb on kõrvallause lõpus, siis tekib küsimus, kas analüüsida verbi positsiooni kui V2 või VF / V3 või VF. Olen teinud nii ja teisiti, lähtudes sisetundest: kui verbi saaks paigutada ka ettepoole, ilma et lause muutuks ebaloomulikuks, on verbi positsiooniks analüüsitud VF, sest rääkija on valinud kahest võrdselt võimalikust variandist just verbilõpulise. Kui aga loomulikum ongi verbi järelasend ees asuva(te) lauseliikme(te) suhtes, on analüüsitud V2 või V3:
Erika Lints (83): <Kui Isamaasõda oli,> siis ta töötas staabis. [VF]
Leida Vahemäe (40): <Et me teaksime,> mis seal õlletehases toimub, seda ei ole. [V2]
Airika Raidma (17): Need, kes on siuksed nõrgemad ja <keda ta utsitab,> need siis õpivad selleks tunniks. [V3]
Kahe viimase näitega analoogilised juhtumid on analüüsitud ainult nii – rõhutu asesõna ei saa normaalses kõnekeeles esineda pärast verbi, samas kui asesõna pika, rõhulise vormi esinemine järelasendis on mõeldav:
Ingrid Stahl (17): See ei ole päris see, <mida tahan mina.>
Transformatsiooniteooria järgi verbi tegelikule asukohale viitavad tunnused jäävad töös vaatluse alt välja.
Kui kõrvuti esineb mitu X-i, pole neid eraldi märgitud, vaid on võetud kõik ühe alla kokku. Eriliigilisi X-e on arvestatud verbi positsiooni määramisel, samaliigilisi mitte:
Martin Paroll (17): Lähed kuskile Tabasallu või mingisse niuksesse rohelisse kohta, <kus väga palju ei ole seda linna,> mis on nagu rohkem niukene väikene küla või alevi moodi. [X’VS, V3]
Airika Raidma (17): Kui meil tehti vene keele test, siis üks poiss sai ühe punkti kolmekümnest selle eest, et sai aru, <et sinna punktiiri peale peab nime kirjutama.> [XVX, V2]
Arvesse on võetud ka rinnastatud kõrvallaused, igaüks on analüüsitud eraldi.
Rudolf Pollimann (85): <Kui anti sulle linnaluba> ja tuli sulle leitnant vastu ja kui sa teda ei tervitand, ta võttis sul kraest kinni ja võttis loa ära. [SC, VX, V1]
Kui anti sulle linnaluba ja <tuli sulle leitnant vastu> ja kui sa teda ei tervitand, ta võttis sul kraest kinni ja võttis loa ära. [SC, VXSX, V1]
Kui anti sulle linnaluba ja tuli sulle leitnant vastu ja <kui sa teda ei tervitand,> ta võttis sul kraest kinni ja võttis loa ära. [SC, SXV, VF]
Ingrid Stahl (16): Ma arvan, et need, <kes õpivad kolmedele-neljadele-viitele,> sellistele keskmistele hinnetele ja tegelevad samas ka kõikide muude asjadega ja pingutavad nagu oma neljade ja kolmedega ikka ära, need ikka natuke pingutavad. [RC, SVX, V2]
Ma arvan, et need, kes õpivad kolmedele-neljadele-viitele, sellistele keskmistele hinnetele ja <tegelevad samas ka kõikide muude asjadega> ja pingutavad nagu oma neljade ja kolmedega ikka ära, need ikka natuke pingutavad. [RC, VX, V1]
Ma arvan, et need, kes õpivad kolmedele-neljadele-viitele, sellistele keskmistele hinnetele ja tegelevad samas ka kõikide muude asjadega ja <pingutavad nagu oma neljade ja kolmedega ikka ära,> need ikka natuke pingutavad. [RC, VX, V1]
Ma arvan, et need, kes õpivad kolmedele-neljadele-viitele, sellistele keskmistele hinnetele ja tegelevad samas ka kõikide muude asjadega ja pingutavad nagu oma neljade ja kolmedega ikka ära, <need ikka natuke pingutavad.> [SC, SXV, VF]
Viimast osalauset alustas kõneleja tegelikult esimesena, kuid jättis pooleli, analüüsitud on sealt, kus lause on lõpetatud.
Osa kõrvallausetest on omapärase struktuuriga: kõneleja justkui lõpetab lause, ent talle tuleb veel midagi meelde ning ta lisab selle päris lõppu, ehhki tegelikult on lõppu lisatava lauseliikmega sarnane, samale küsimusele vastav lauseliige juba kuskil eespool ning nad kuuluvad okku. Sellistel puhkudel on kõrvallause analüüsitud nn. korrektse lõpuni.
Rait Eslon (16): Sport oli nii, et riik käsib ja riik teeb sporti, <nagu see Hiinas oli> ja NSV Liidus.
Kokku kuuluvad Hiina ja NSV Liit, peaks olema …nagu see Hiinas ja NSV Liidus oli.
Vello Tammik (49): Pole mitte mingisugust seal väikest riba, <et kuskilt mingit pori tekiks> või midagi.
Peaks olema …et kuskilt mingit pori või midagi tekiks.
Näitestikus on toodud kõik andmebaasis esinevad sõnajärjetüübid, määratud verbi positsioon ja lausetüüp. Näited on järjestatud lause- ja sõnajärjetüüpide kaupa. Kõrvallause sõnajärje variante on töös 27, iga variandi kohta on kuus näidet, kolm relatiiv-, kolm subordinatiivlauset. Leidub ka malle, kus näiteid on vähem tuua.
RC, OSV
Aino Pilpas (78): <Mida ma ei tea,> seda ma ei tea, sest ma käisin ju algkoolis. [V3]
Ingrid Stahl (16): See on teine, <mis tavalised koolid pakuvad.> [VF]
Airika Raidma (17): Need, kes on siuksed nõrgemad ja <keda ta utsitab,> need siis õpivad selleks tunniks. [V3]
SC, OSV
Konstantin Härmasoo (87): Ütlesin, <et autoasjandust ma tunnen.> [V3]
Peeter Veltmann (18): Kui ta tulevikus taipab, <et teda see asi ei huvita,> ja ta teab, et vanemad teda selleks sundisid, siis ta hakkab vanemaid süüdistama. [VF]
Konstantin Härmasoo (87): Meie ei suuda venelasele vasta seista, <kui meid keegi ei kaitse.> [VF]
RC, OVS
Ingrid Stahl (16): See ei ole päris see, <mida tahan mina. [V2]
SC, OVS
Vaike Pähn (48): Ma arvan, <et rääkida võiks see,> kes elab lausa nende kõrval. [V2]
RC, SV
Guido Veersalu (42): Mul oli täitsa ükskõik, <kumb tuleb.> [V2]
Johannes Prantsen (43): Mina tean udarapõletikku, <mis on old.> [V2]
Rudolf Pollimann (85): Ei tea, <mis juhtund oleks.> [VF]
SC, SV
Johannes Prantsen (43): Arst enne proovis käpa alt järgi, <kas jalg reageerib,> kas närvid töötavad. [V2]
Peeter Veltmann (18): Neid ma käin hea meelega vaatamas, <kui võimalus on.> [VF]
Rudolf Pollimann (85): Ega siis see pold kellegi kord, <et tööline teeb,> mis tahab. [V2]
RC, SV1XV2
Vaike Pähn (48): Meil ei olnudki kontserti, <mis oleks tühi olnud.> [V2]
Rait Eslon (16): Inimene,<kes on agulis kusagil sündind> ja kes on Lasnamäel sündind – see on kaks erinevat asja. [V2]
Inimene, kes on agulis kusagil sündind ja <kes on Lasnamäel sündind> – see on kaks erinevat asja. [V2]
SC, SV1XV2
Erika Lints (83): Jumal on mind aidand, <sest ma olen omale nii ilusa kodu saanud.> [V2]
Rait Eslon (16): Kui ma jätan näiteks kolm päeva vahelt ära, siis ma tunnen kohe, et teine asi on joosta, <et tenn on vahelt ära jäänud.> [V2]
Leida Vahemäe (40): Ei näinud ma kõrvalt ka, <et midagi oleks nihu olnud.> [V2]
RC, SVX
Konstantin Härmasoo (87): Jällegi automaat, <mis valmistab neid.> [V2]
Rait Eslon (16): Mulle need juustud just eriti ei meeldi, <mis on igasuguseid sibulaid ja värke täis.> [V2]
Peeter Veltmann (18): Ta tekitab siuksi vibratsioone, <mis paneb nagu kas kaasa elama> või tekitab siukse hea tunde. [V2]
SC, SVX
Ingrid Stahl (16): Ei saa öelda, <et nad oleks tarkade klubid.> [V2]
Martin Paroll (17): <Kuna ma jõuan alati nii hilja koju,> siis nagu raamatut ei viitsi enam lugema hakata. [V2]
Vello Tammik (49): Hoiad nagu närvid pingul, <et sa ei jääks magama.> [V2]
RC, SXV
Rait Eslon (16): <Kes spordis vihane ei ole,> see ka kuskile ei jõua. [VF]
Regina Herodes (18): Mul on üks tore õde Kristiina, <kes iga päev kooke küpsetab.> [VF]
Ingrid Stahl (16): Kõik sugulased, <kes mul vähegi on,> on Tallinnas. [V3]
SC, SXV
Erika Lints (83): Kõige raskem oli, <kui ma meest matsin.> [VF]
Karl Allik (78): Kui noorem olin, siis ikka vahest, <kui kedagi kuulmas ei olnud,> siis kääksutasin natuke. [VF]
Miralda Pachel (85): <Et teda kodus ei olnud,> siis ma hakkasin hirmsasti koristama. [VF]
RC, SXVX
Regina Herodes (18): Ei tea, <mis neid inimesi paneb siukseid imelikke ülesandeid täitma.> [V3]
Aino Pilpas (78): Minul ei ole seda, <kes mind toetama tuleb siia.> [V3]
Karl Allik (78): Töötas terve elu läbi selle pagaasiga, <mis tal oli kommertskoolist.> [V3]
SC, SXVX
Elna Vaharo (49): Minu elurada läks nii, <et ema mul suri ära üleöö.> [V3]
Vaike Pähn (48): Ma ei tea, <kas see siis tol ajal oli mitte nii heal tasemel,> see tehnika või ei osatud vaadata. [V3]
Erika Lints (83): <Kui ma tagasi saan märtsis,> siis ma... [V3]
SC, V
Konstantin Härmasoo (87): Mina ei ole tõesti kohanud, <et oleks olnud.> [V1]
Vaike Pähn (48): Ei tea ju mängust niipalju, <et vaadata,> mis suunas ta jookseb. [V1]
Regina Herodes (18): <Kui on ära õpitud,> siis ma vist laseks jalga. [V1]
SC, V1SXV2
Airika Raidma (17): Ma kujutan ette, <et oleks ma väljast tuld,> ma poleks samade punktidega saand sisse. [V1]
SC, V1XV2 V
Vaike Pähn (48): <Kui oleks mingi kerge ehitusega pealt kaetud,> siis saaks ju hulga pinda. [V1]
Miralda Pachel (85): Jaamaülem ütles, et tütar käis jaamas ja <oli haiglasse viinud.> [V1]
Guido Veersalu (42): Kui heidad magama, siis kohe uinud ka, <kui oled ikka täistööpäeva teind,> nii palju, kui annab teha. [V1]
SC, VS
Rait Eslon (16): ui nad tahavad mõtelda, siis las mõtlevad, <et on male maailmameistrid.> [V1]
Karl Allik (78): Ma ei mäleta enam hästi, <kas oli mingi katse.> [V1]
Leida Vahemäe (40): <Oleks olnud tüdruk,> siis oleks olnud üllatus. [V1]
SC, VSX
Ingrid Stahl (16): Ma just mõtlen, <et paneks ta ennast minu olukorda.> [V1]
Rudolf Pollimann (85): <Kui tuli mõni vastu,> ütlesin, et ma käisin juba komandantuuris. [V1]
Rait Eslon (16): Nüüd on juba niimoodi, <et hakkavad rahad ka mängu tulema.> [V1]
RC, VX
Vello Tammik (49): Kõige kaugem tipp, kus ma käisin, <olin kunagi tormivarjus,> on üks saar üleval Põhjameres. [V1]
Karl Allik (78): Kes elab spordile ainult, <käib ühelt võistluselt teise,> ühest saalist teise, saab ränka raha. [V1]
Peeter Veltmann (18): Ta tekitab siuksi vibratsioone, mis paneb nagu kas kaasa elama või <tekitab siukse hea tunde.> [V1]
SC, VX
Guido Veersalu (42): <Kui lähed niimoodi maakohta,> siis on rahvas on kaunis heasüdamlik. [V1]
Karl Allik (78): <Kui vaadata meie vabariigi keskmisi palku,> siis te kindlasti teate, kes saab kõige rohkem palka. [V1]
Konstantin Härmasoo (87): Ainult, mis on siin majas, on see paha asi, <et on üleval viletsate jalgadega,> on all, kes lähekski ülesse. [V1]
SC, VXSX
Vaike Pähn (48): <Kui oli võimalik osta üks seal punane, teine sinine või ükstaskõik, roheline, kollane,> siis ma ostsin ka sellist värvi. [V1]
Rait Eslon (16): <Kui tuleb mingil firmal mingi uus riietus välja,> nad peavad selle ilmtingimata saama. [V1]
Rudolf Pollimann (85): <Kui on ikka sul pere nelja-viie inimesega,> siis katsu elada. [V1]
RC, X’SV
Rudolf Pollimann (85): Pead mõtlema ka, <kui palju sa taod,> et kõik ilusti kokku jookseb. [V3]
Leida Vahemäe (40): Kes seda teab, <kuidas elu läheb> ja mis ta pärast keskkooli lõpus juba tahab? [V3]
Martin Paroll (17): Sinna, <kuhu kõige lähem minna on,> seal ma elan. [VF]
SC, X’SV
Erika Lints (83): Süda valutas sellepärast, <et poisil õiget kohta ei olnud.> [VF]
Karl Allik (78): Ma ei tea, <kas Tartus mõni teaduskond on,> mille õppejõud oleks rohkem naised kui mehed. [VF]
Vello Tammik (49): <Kuna mul seda püsivust ei leidu,> siis sellepärast ma mõtlen pole ka seda kalapüüdmise isu ega hobi. [VF]
RC, X’V
Rudolf Pollimann (85): Vaata siis, <kui hea on.> [V2]
Konteksti järgi polnud tegemist hariliku tingimuslausega, vaid kui hea moodustas terviku, mille võiks asendada ka sõnaga milline või kuidas. Seetõttu on kõrvallause paigutatud relatiivlausete hulka.
Martin Paroll (17): Rahvas istub ja tegeleb, <millega tahab.> [V2]
Konstantin Härmasoo (87): Näete, &t;kuidas Eesti aeg oli.> [VF]
SC, X’V
Leida Vahemäe (40): <Et edasi minna,> peab arvutite peale minema. [VF]
Vaike Pähn (48): <Kuna mu lastele meeldib,> siis ma olen ka oma arvamusi muutnud. [V2]
Guido Veersalu (42): <Kui autojuhiameti piires mõelda,> siis näiteks ma taksojuhiks mitte kunagi ei läheks. [VF]
RC, X’VS
Guido Veersalu (42): Seda ma teadsin, mitu autot on kolhoosis ja <miuke on autojuht.> [V2]
Johannes Prantsen (43): Mahepõllumajandus ongi just see, <kus ei ole ei väetisi ei konservante.> [V2]
Vaike Pähn (48): Ma tean küll väga hästi, <kuidas kuni üheksakümnendate aastateni olid kontserdid.> [V3]
SC, X’VS
Guido Veersalu (42): See on siuke, <et iga hetk lõpeb su puhkus.> [V2]
Rait Eslon (16): Golfis liiguvad ka, <sest seal on kõik need asjaarmastajad ja kaikad ja kõik.> [V2]
Erika Lints (83): Püüdsin teda aidata igate kanti, <et tal hea oleks elada.> [V3]
RC, XSVX
Miralda Pachel (85): Kalev oli ka liuväli, <kus kõik käisid uisutamas.> [V3]
Vello Tammik (49): Ma ei mäleta, <palju see tuul oli tollel ajal.> [V3]
Rudolf Pollimann (85): Ziguli oli see auto, <mis ametiühing andis mulle.> [V3]
SC, XSVX
Aino Pilpas (78): Kahju, <et mul jalad on ära.> [V3]
Rudolf Pollimann (85): Mäletan seda ka, <kui uuesti sakslased tulid sisse.> [V3]
Vaike Pähn (48): Kui nad tormavad ja kui see nägu on ühes nurgas ja sa näed, <et sealta teeb jälle pahandust,> kuigi see pole seesama, siis kõikidel tekib viha: jälle need poisid. [V3]
RC, XSXV
Erika Lints (83): See oli mulle väga suur sokk, <mille ma raskelt üle elasin.> [VF]
Rudolf Pollimann (85): Ma vaatasin, <mis ma enam teen.> [V3]
Aino Pilpas (78): Mul on palju tuttavaid, <kellega ma koos töötand olen.> [VF]
SC, XSXV
Aino Pilpas (78): <Et normaalselt inimene elada saaks,> et normaalselt saak elada, ega pole teab mis linnukeeli vaja süüa. [VF]
Vaike Pähn (48): Mis sest, et see on teine, <et isegi õpetaja võib-olla teab.> [VF]
Guido Veersalu (42): <Kui sind keegi päris paljaks teeb,> no siis dokumente aidatakse ikka organiseerida. [VF]
RC, XSXVX
Erika Lints (83): Teda huvitas nii väga, <mida ta edasi peab tegema.> [V3]
Airika Raidma (17): See, <mis sa siin ühe minutiga suudad kokku rääkida,> see talle jääb. [V3]
Aino Pilpas (78): Seal all on meie võimla, <kus me sussidega võisime ainult sisse minna.> [V3]
Järgnevat, XV-tüüpi eristab X’V-tüübist see, et X-i alla võib kuuluda ainult määrus, ainult öeldistäide, ainult sihitis, kaks neist kolmest või koguni kõik kolm korraga, X’ alla aga sihitis ei käi kunagi. Nende tü&uum;pide puhul lähtub jaotus just sihitisest: kui see on olemas, on kõrvallause paigutatud XV-tüübi alla, kui mitte, kuulub lause X’V-tüüpi.
RC, XV
Karl Allik (78): Mõni õpib selle kiiresti ära, <kuidas üliõpilastega kontakti saada,> kuidas rühma nii-öelda tujus hoida, et tal igav ei hakkaks, et ta kuulaks su ainet. [VF]
Mõni õpib selle kiiresti ära, kuidas üliõpilastega kontakti saada, <kuidas rühma nii-öelda tujus hoida,> et tal igav ei hakkaks, et ta kuulaks su ainet. [VF]
Vello Tammik (49): Ei saand kõiki asju, <mis tahtsid.> [V2]
SC, XV
Konstantin Härmasoo (87): Et ma olin väga hea sõitja ja <palju auhindasid sain,> siis anti mulle hea hobune. [VF]
Ingrid Stahl (16): Ma ütlesin, et päriselt ka ei ole, et ma olen võimeline järgi õppima, et ma tahaks siia kooli tulla, <sest mind huvitab.> [V2]
Peeter Veltmann (18): <Kui ta sealt pukist alla võeti,> siis ta võeti sellepärast, et ta midagi ei osanud teha või tegi halvasti. [VF]
RC, XV1XV2
Ingrid Stahl (16): Meil on selles suhtes juba, et eelmine aasta oli kaksteist klass, <kes oli küllaltki nii välja kasvatatud,> ja üksteist klass, praegune kaheteistkümnes, kes lihtsalt oli selline korralik, ja meie klass, kes oli veidi selline taltsutamatu. [V2]
Regina Herodes (18): Ta peab käituma vastavalt sellele, <kuidas tal on kellegi poolt mingisugused reeglid pandud.> [V3]
Johannes Prantsen (43): On koht, <kuhu ei ole kordagi veel läind.> [V2]
SC, XV1XV2
Erika Lints (83): Kui ma sealt tulen ajalehte lugemast, siis näen, <et taldrik on mulle pandud.> [V2]
Regina Herodes (18): Ma mõtlen, <et kõik süsteem on tegelikult rahale üles ehitatud.> [V2]
Elna Vaharo (49): Arvatavasti on mul kuldsed käed selles suhtes, <et mulle on eluaeg meeldinud.> [V2]
SC, XV2XV1
Johannes Prantsen (43): Kui ikka ümberringi midagi anda ei ole ja <midagi tehtud talveks ei ole,> siis ta ei tasu ära. [VF]
RC, XVSX
Leida Vahemäe (40): Siis nad tõmbasid põrandale isoleerpaelaga juti maha, <kust ei tohi teine üle minna,> kuna üks võtab seal ees raha vastu. [V2]
Karl Allik (78): Ükskord peab tulema piir, <kus on neid juba küll ja küll.> [V2]
Ingrid Stahl (16): Ma olen nii palju neid arvamusi kuulnud meie klassi kohta, et ma ei tea, <mis on teie arvamus meie klassist.> [V2]
SC, XVSX
Vello Tammik (49): <Kui kapmaal läks auto katki,> siis tehniline abi tõi ta sealt puksiiris ära. [V2]
Regina Herodes (18): Seda ma ütlengi, <et võib-olla tal on see hinges kuskil.> [V3]
Johannes Prantsen (43): Ega väga palju talle anda ei tohi, <sest siis ei pea kõht jälle vastu.> [V2]
RC, XVX
Rudolf Pollimann (85): Häbi lugedagi, <mis seal tehakse kogu aeg.> [V3]
Leida Vahemäe (40): Kindlasti tuleb see aeg, <kus on jälle,> et sele eriala esindajatel ei ole tööd. [V2]
Karl Allik (78): On terve rida selliseid erialasid, <millest veel kümme aastat tagasi ei näinud undki.> [V3]
SC, XVX
Rudolf Pollimann (85): Ei saa nii, <et ainult ühe nurga lööd välja> ja teine nurk on teistmoodi. [V3]
Airika Raidma (17): Tulge öelge mulle, <kui midagi teistmoodi tahate õppida.> [V3]
Guido Veersalu (42): Kaks juhti muutub mõttekaks siis, <kui juba jõuad sinna Euroopa lähedusse.> [V2]
RC, XVXS
Regina Herodes (18): Ikkagi kange isu on sest süsteemist kuidagi eralduda või saada selleks süsteemiväliseks, <kellel on võimalik liikuda> ja kelle jaoks kõik teised liiguvad. [V2]
Konstantin Härmasoo (87): Teil ei ole ettekujutust sellest, <millised on Venemaal sõjatehased.> [V2]
Rudolf Pollimann (85): Algkool oli umbes seal, <kus on praegu apteek.> [V2]
SC, XVXS
Elna Vaharo (49): <Kuna autobaasis on säilinud veel väga palju veneaegseid autosid,> siis ei taha eesti inimene eriti seda tööd teha. [V2]
Guido Veersalu (42): Ma vaatan vahest, <et päris kenad on kohati linnad.> [V2]
Ingrid Stahl (16): Ma ei saa kodus seda efekti, <kui mul tuleb sellest väikesest krapist mingi krudin.> [V2]
SC, XVXSX
Peeter Veltmann (18): Ma arvan, <et pikapeale tekib lapsel mingi kompleks oma vanemate vastu.> [V2]
ANALÜÜS teisel leheküljel -->
Kõrvallausetüübid kõnekeeles
Kõrvallausete sõnajärg
Verbi positsioon
Püüdsin oma töös vaadelda sõnajärge, iseäranis verbi positsiooni tänapäeva eesti kõnekeeles. Ilmnes, et kõnekeele kõrvallause sõnajärg on mõjutatud muutusest, mille initsiaator oli J. Aavik. Ta kavandas oma muutust eelkõige kirjutatud keele parandamiseks, kuid nagu tulemustest näha, ulatus see ka kõnekeelde. Mõju kõnekeelele pole siiski esitatud andmete põhjal eriti ulatuslik, mis ei välista, et mõnikümmend aastat tagasi võis see nii olla. Paraku pole võimalik uurida iga kümnendi kõnekeelt sajandi algusest tänapäevani välja. Selle ideaali püüdu väljendab töös väga erinevate vanustega inimeste valik keelejuhtideks. Nende keelekasutus pidi selgitama, kas kõnekeel mingil ajahetkel on sõnajärje aspektist ühtne.
Selgus, et eri eagrupid ja ka sood ei kasuta ühesugust sõnajärge. Lähtudes sellest, et kirjutatud keeles on verb kõrvallause teises positsioonis, võib täheldada kirjutatud keele erinevat mõju kõnekeelele. Kõige enam on sellest mõjutatud teismelised mehed-naised ning keskealised naised, kõige vähem eakad naised ja keskealised mehed. Siiski pole esimeste puhul mõju nii määrav, et nende verbilõpuliste kõrvallausete ja V2-kõrvallausete suhe oleks sama mis kirjutatud keeles. Kõnekeeles on olukord palju heitlikum. Küllap on praegu üpris võimatu ennustada, kas see on lühemaajaline segdushetk enne kindlamat muutust või on kõnekeele sõnajärg sellisena püsinud kaua aega ning püsib veelgi. Kindla muutuse korral oleks põhimõtteliselt kaks teed: V2 või J. Aaviku muutuse eelse SOV poole. Kuna kõnekeel tungib praegu ka kirjutavasse ajakirjandusse, pole ehk võimatu sinusoidne liikumine (SOV → SVO → SOV).
Töös on valdavalt esitatud tulemused ning pakutud mõningaid tõlgendusi, seega pole teema käsitlus kaugeltki ammendav. Sõnajärje aspekt laiemalt (ülejäänu peale verbi) jäi lähema vaatluse alt välja, samuti jäi seletamata relatiivlausete jaotumus ning leidmata vastus küsimusele, miks meeste kõnes esineb verb kõrvallause algul sagedamini kui naistel. Kuna selgus, et andmete tõlgendamisel aitaks palju kaasa keelejuhtide valimine ka sotsiaalsete parameetrite alusel, tuleks edaspidi muu hulgas neidki arvesse võtta. Keele seisukohast hõlmaks uurimise järgmine etapp fraasitasandi analüüsi (fraaside süntaktilised, semantilised ja infostruktuurilised omadused).
1. Aavik, Johannes (1912) Kõige suurem germanismus Eesti keeles. Eesti Kirjandus 9, 353 – 369.
2. Bean, Marian C. (1983) The Development of Word Order Patterns in Old English. London & Canberra : Croom Helm.
3. Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metsalang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi (1993) Eesti keele grammatika II. Tallinn : Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.
4. Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina (1997) Eesti keele käsiraamat. Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus.
5. Ehala, Martin (ilmumas) How a Man Changed a Parameter Value: The Loss of SOV in Estonian Subclauses.
6. Ehala, Martin (1996) Eesti keele struktuur. Tallinn : Künnimees.
7. Ehala, Martin (1995) Integreeritud keeleteooria võimalikkusest tänapäeva keeleteaduses (I). Keel ja Kirjandus 10.
8. Jespersen, Otto (1938) The Growth and Structure of the English Language. Garden City : Doubleday.
9. Kiparsky, Paul (1996) The Shift to Head-Initial VP in Germanic. To appear in Höskuldur Thrainsson and Sam Epstein (eds.) Proceedings of the Germanic Syntax Conference, 140 – 179.
10. Lightfoot, David (1991) How to Set Parameters: Arguments from Language Change. Cambridge, Massachusetts : MIT Press.
11. Remmel, Nikolai; Valgma Johannes (1968) Eesti keele grammatika. Tallinn : Valgus.
12. Remmel, N.; Riikoja, E.; Valgma, J. (1967) Eesti keele grammatika IX –XI klassile. Tallinn : Valgus.
13. Sapir, Edward (1921) Language. Chicago : University of Chicago Press.
14. Tael, Kaja (1988) Infostruktuur ja lauseliigendus. Keel ja Kirjandus 3, 133 – 143.
15. Vennemann, Theo (1975) An Explanation of Drift, in Charles Li (ed.), Word Order and Word Order Change. Austin : University of Texas Press.
© Piret Käi 1997, TPÜ lõputöö; toimetaja märkused on nurksulgudes