KÕRVALLAUSETÜÜBID KÕNEKEELES

Ilmse ülekaalu kõigi 2700 analüüsitud kõrvallause hulgast moodustasid subordinatiivlaused, mida oli 70% relatiivlausete 30% vastu (absoluutavudes vastavalt 1892 ja 808 lauset). Üks subordinatiivlausete enamuse põhjusi oli järgmiste konstruktsioonide paljusus: Ma tean, et…, Ma usun, et…, Ma arvan, et… Ei ea- ega soogrupiti polnud eriti suurt kõikumist: relatiivlausete kasutamine kõigub 24,2 protsendist keskealistel meestel 33,6 protsendini eakatel meestel (protsendid on arvutatud 450 kõrvallausest ehk kolme inimese kõrvallausete koguhulgast). Vaatamata suhteliselt väikestele erinevustele võib siiski täheldada tendentsi sooti: naised kasutavad relatiivlauseid rohkem. Erandiks on eakad naised, kes kasutavad relatiivlauseid küll sama palju kui teised naised, ent jäävad oma earühma meestele pisut alla.

Tendentsi võiks seletada intervjueeritute kõnemaneeriga. Mehed olid sõnakehvemad, vajaliku hulga kõrvallausete saamiseks tuli nende kõnet kauem lindistada kui naiste oma. Mehed tõid enamasti kuuldavale pausidega hakitud lihtlauseid. Näib kehtivat põhimõte: kui kõrvallaused üldse nigelalt tulevad, siis tulevad pigem subordinatiivlaused ehk mida väiksema ajavahemiku jooksul sain vajaliku hulga kõrvallauseid, seda rohkem oli seal relatiivlauseid.

Ülejäänud meestele vastanduvad lausetüüpide jaotumuse poolest eakad mehed suure relatiivlausete hulgaga. Nende kõne polnud teiste meeste omast kiirem ja sujuvam, hoopis aeglasem vanusest tingituna. Neil jäi niisiis aega lauseid rohkem läbi mõelda, hoolikamalt rääkida. Võiks oletada seost tekstitüübiga (näiteks narratiiv, pika monoloogina esitatava «valmismõeldud» tekst versus dialoogiline tekst), ent seegi ei aita: intervjuud eakate meestega olid äärmiselt dialoogilised, nii polnud aga ühegi earühma naistega.

Võrreldes kirjakeelega on relatiiv- ja subordinatiivlausete jaotus kõrvallausete üldhulgas  enam-vähem sama. (Siin ja edaspidi on võrdlus kirjakeelega antud ainult protsentuaalselt, sest andmebaasi hulk on erinev.)

KÕRVALLAUSETE SÕNAJÄRG

Sõnajärjetüüpe oli kokku 27, kuid need ei esinenud sugugi ühtlaselt. On variante, mis tulid ette vaid korra või mida oli alla kümne: XVXSX, XV2XV1, V1SXV2 (kõiki 1), OVS (2), XSXVX(4), VXSX (5), variante, mida oli mitukümmend ja üle saja. Kõige levinum sõnajärjetüüp moodustab absoluutarvudes üle poole tuhande (24%), talle eelnev 388 (14,4%) andmebaasi üldhulgast.

Tulpdiagrammist ilmneb, et tabeli eesosas on lihtsamad konstruktsioonid, viie sümboliga sõnajärjed on lausa äärmiselt haruldased, millest järeldub, et ülipikki ja komplitseeritud kõrvallauseid kõnes ei armastata. Ka liitaegade osakaal (tüübid SV1XV2 – 65 e. 2,4%, XV1XV2 – 19 e. 0.7% ja V1XV2 – 17 e. 0,6%) on väike. Oma osa on siin kindlasti analüüsimallidel, mis ei kajasta kõiki liitaegade esinemisjuhte: liitaja abiverbi ja põhiverbi kõrvutiesinemise puhul on märgitud üksainus V.

Kõrvallause sõnajärg ea- ja soorühmiti

Selles peatükis toon peatükis ea- ja soogrupiti välja kümme enam esinenud sõnajärge (esinemissagedus 648 kuni 97 lausete koguhulgast). Kaks kõige levinumat sõnajärge jaotusid eagrupiti järgmiselt: SVX – keskealistel ja eakatel rohkem kui ülejäänud sõnajärjetüüpe, ent mõlemal earühmal tunduvalt vähem kui teismelistel.

SXV puhul on eagrupiäärmuste suhtes olukord vastupidine: eakatel kõige rohkem, järgnevad keskealised ja teismelised.

Kõige enam esinenud sõnajärjetüüp tähendab sisuliselt, et verb on teisel kohal (V2), SXV puhul on verb lõpus (VF). Kui pidada silmas J. Aaviku propagandat verbilõpulise kõrvallause vastu, võib nende sõnajärjetüüpide puhul täheldada, et mida kaugemale muutuse algusest, seda vähem on verb kõrvallause lõpus. Eakate sünniaastad jäävad vahemikku 1910 – 1919, J. Aavik kutsus esimest korda üles kõrvallause sõnajärge muutma 1912. a. Generatiivse grammatika aspektist jäävad eakate esimesed lapsepõlves fikseeritud parameetrid muutuse-eelsesse aega või selle algusjärku, kus SOV-parameeter ei olnud veel kardinaalselt muutunud. Niisiis võiks järeldada, et SXV tüübis mõjutab eakaid teatud määral ilmselt lapsepõlve keeleline sisend ning sisendi hilisem muutumine ei ole esialgset täielikult kustutanud, sellel on siiamaani teatavat jõudu.

Kui vaadelda kahe enim esinenud tüübi jaotust sooti, ilmneb kaks huvitavat fakti: eakatel naistel on SXV-d tunduvalt rohkem kui eakatel meestel ning keskealistel meestel SVX-i hulga vähem kui keskealistel naistel.

Vaadeldes sõnajärge VX eati ja sooti, ilmneb, et märkimisväärne vahe on nii keskealistel meestel ja naistel kui ka eakatel meestel ja naistel. Naised on visad kasutama verbi kõrvallause algul. Üksnes eagrupiti ületab kõik keskealiste meeste tulemus. Millegipärast on verb kommunikatiivse lähtepunktina (Tael 1988) naiste hulgas tunduvalt vähem aktsepteeritud kui meeste hulgas.

Sõnajärje XVX jaotumus kinnitab eakate naiste konservatiivsust verbi teise positsiooni suhtes. Samuti võib täheldada erinevust meeste seas: teismelised kasutavad seda vähem kui keskealised ja eakad mehed.

SV esinemuses pole märkimisväärseid erinevusi:

Suured hüpped on tüübi X’SV jaotumuses ea- ja soorühmiti. Kõige suurem vahe on keskealiste meeste ja naiste vahel, mis toetab tüübi SVX jaotumist: keskealised mehed näivad olevat «verbilõpulisemad» kui keskealised naised. Teisel kohal verbilõpulise tüübi kasutajate seas on ootuspäraselt eakad naised.

X’V tüübis on samuti kõige suurem erinevus keskealiste meeste ja naiste vahel.

XV tüübis suured erinevused puuduvad. Nii selle kui ka eelmise sõnajärjemalli (X’V) puhul torkab siiski silma, et teismelistel kokku on neid suhteliselt vähem. Et tegemist on suurelt osalt verbilõpuliste tüüpidega, on see ka mõistetav, kui vaadata teismeliste SVX-tüüpi. Eakad mehed ületavad nii X’V kui ka XV-tüübis pisut eakaid naisi, kes on arvukamates verbilõpulistes tüüpides meestest eespool.

Sõnajärje XSVX jaotumus iseloomustab kõige värvikamalt keskealisi. Keskealistel naistel on seda tunduvalt rohkem kui meestel, mis on järjekordne tõendus viimaste suurema «verbilõpulisuse» kohta. See sõnajärjemall on tegelikult X’SV laiendus, muidugi lausete puhul, kus esimene X tähistab määrust (X võib tähistada ka objekti). Niisiis ei taha keskealised naised verbi lause lõppu jätta, vaid lisavad midagigi:

Leida Vahemäe (40): <Mis see nende otsus toob edaspidi,> nad ei taha seda hinnata.

Vaike Pähn (48): Nemad sattusid selle aja sisse, <kus nagu seda Eesti sõjaväge ei olnud veel.>

Ka eakad naised lisavad X-i verbi järele sagedamini kui mehed.

XSXV jaotumus ea- ja soogrupiti on sümptomaatiline: keskealistel meestel hulga rohkem kui naistel, eakatel naistel rohkem kui meestel, teismelistel on seda tüüpi vähe.

Teatavat tendentsi näitab veel tüübi V esinemus, mida eakatel ja keskealistel meestel on tunduvalt rohkem kui vastava eagrupi naistel, teismelistel aga ühepalju. Esiteks tähendab V verbi esimest positsiooni, mida naised aga, nagu näha VX-tüübi esinemusest, ei armasta. Teiseks tähendab V kõige lühemat võimalikku kõrvallauset, sest verb võib lause keskmena ka ainsana lause moodustada. Võib täheldada, et keskealistel ja eakatel meestel on kalduvus rääkida lihtsamate kõrvallausetega kui naised. Ka tüüpi VS on meestel rohkem.

Sooti on kõige vähem erinevusi teismeliste meeste-naiste vahel, sõltumata sõnajärjetüübist. Eagrupi sugudevahelist sõnajärgede kasutuse erinevust iseloomustab järgmine tabel (arvutatud programmi Excel valemiga, korrelatsioonikoefitsiendi väärtus saab ulatuda nullist üheni, mida kõrgem väärtus, seda tihedam seos):

	Teismelised	Keskealised	Eakad
correl	0.9897	0.8389	0.8994

Kõrvallause sõnajärg sõltuvalt lausetüübist

Lausetüübiti on sõnajärje esinemus väga erinev: kümnest sagedasemast sõnajärjemallist vaid kolme puhul (X’SV, XSVX, XSXV) on relatiivlauseid rohkem, ülejäänute puhul domineerivad subordinatiivlaused ning väga ülekaalukalt. Peale nimetatud kolme on veel vaid üks tüüp 27-st, kus domineerivad relatiivlaused (OSV), kuid seda sõnajärge on äärmiselt vähe.

Kõige ebavõrdsem on subordinatiiv- ja relatiivlausete jaotumus tüübis VX. Suure vahe tekkimises mängivad kindlasti rolli analüüsimallid – relatiivlause sidend on lauseliikmena arvesse võetud. Mõningane hulk verbialgulisi relatiivlauseid sugenes kõrvallausete rinnastamisest, mille puhul esimese kõrvallause sidend jäi teise algul ära, ehkki kuulub sinna mõtteliselt:

Karl Allik (78): Kes elab spordile ainult, <(kes) käib ühelt võistluselt teise,> ühest saalist teise, saab ränka raha.

Vaadeldes relatiivlausete esinemust ülejäänud sõnajärjetüüpides jääb selgusetuks, miks just nendes kolmes tüübis on relatiivlaused ülekaalus: ei saa üldistada, et X-i või X’-ga algavad subordinatiivlaused jääksid relatiivlausetele igas tüübis alla. Ajalehekeele ja kõnekeele analüüsimisel kasutatud sõnajärjemallid on mõnevõrra erinevad, sestap ei esita siin sellest aspektist võrdlust.

VERBI POSITSIOON

Kõige rohkem esines V2, järgmisena VF, kolmandana V3, kõige vähem V1. Kõnekeele andmete põhjal võib seega sedastada, et põhiline kõrvallause verbipositsioon on V2, mis vastandub VF-ile. Nii V3 kui ka V1 on suhteliselt marginaalsed. Väärib aga tähelepanu, et V2 ja VF osakaal polegi nii erinev.

Verbi positsioon ea- ja soorühmiti

Teismelistel naistel ja meestel on verb üpris kindlalt teises positsioonis, kusjuures selle osakaal kattub sooti peaaegu täielikult (meestel 54%, naistel 52%). Ka verbilõpuliste kõrvallausete osakaal on sama (meestel 24%, naistel 25%). Niisiis on teismelistel V2 poole rohkem kui  VF-i.

Keskealistegi valdav verbipositsioon on V2, ent vahe VF-iga on vähenenud kümne protsendini. Kõnekad on andmed soogrupiti: keskealistel naistel on nagu teismelistelgi V2 enam-vähem poole rohkem kui VF-i, keskealistel meestel aga domineerib (ehkki ainult nelja protsendiga) VF.

Eakate VF-i ja V2 osakaalu vahe on veelgi väiksem, kõigest 4%, sealjuures on eakatel meestel vahe 10% V2 kasuks, eakatel naistel aga 2% VF-i kasuks. Seega ei sobi päriselt kahe arvukama sõnajärjetüübi põhjal tehtud oletus, et eakatel on jäänukeid Aaviku muutuse eelsest SOV-parameetrist, teistel eagruppidel on see aga kindlalt vähemuses. Tuleb siiski toonitada, et ka eakatel meestel on vahe vaid 10%, nii et reliktiga seletamine mõlema eaka soorühma puhul võiks isegi paika pidada, klausliga, et naised on olnud konservatiivsemad. Et eakatel meestel on kõigil oma laused, st. ei analüüsinud ea- ja soogrupi piires kellegi lauseid vähem, kellegi omi rohkem, kontrollisin verbi positsiooni idiolekti tasandil. Ilmnes, et eakate meeste V2 osakaalu mõjutab mõnevõrra Karl Alliku (78) keelepruuk. Ühelt poolt olid teised sama rühma esindajad vanemad, teisalt võib Alliku puhul (ainsana eakatest meestest kõrgharidus) oletada märksa suuremat kirjakeele mõju.

Huvitav on üks näide, kus kõneleja on juba verbi positsiooni valinud, ent järsku justkui ei valitseks ennast ning otsustab VF-i kasuks.

Rudolf Pollimann (85): Vanasti oli tsirkus seal, <kus on praegult see ohvitseride maja on.>

V1 on igas eagrupis meestel rohkem (seda kinnitas ka sõnajärjevaatlus). Keskealiste meeste verbilõpulisuse seletamiseks on näiteks järgmised võimalused: kolm intervjueeritut on mingil põhjusel suhteliselt palju mõjutatud eakate kõnepruugist; mehed eristavad end mingil põhjusel alateadlikult sõnajärje teisiti kasutamisega omaealistest naistest. Tundub, et need võimalused on vähem tõenäolised kui seletus, et naised on altimad ühiskonna üldisele prestiiţile, milleks on kirjutatud keel. Ka intervjueeritud keskealiste meeste tegevusalad (kaks autojuhti ja mehaanik) kinnitavad viimast (naiste hulgas on raamatupidaja, personalijuht ja administraator). Kooli mõjuga, naiste eeldatava suurema hoolsusega ei saa vähemasti 60. aastate grammatikate järgi sõnajärje erinevust seletada. Eesti keele õpikus: «Kui kõrvallause ei ole väga pikk, asub öeldis normaalselt selle lõpul. Kui rumal ma olin, et silku sööma ja taari jooma hakkasin. (J. Liiv)» (Remmel, Riikoja, Valgma 1967 : 120 – 121). Valgma-Remmeli 1968. a. käsitlus eristab pealause kaaluga ja tavalisi kõrvallauseid, esimestes on V2, teistes verb kõrvallause lõpus, kusjuures piiri kahe liigi vahel on raske määrata. (Remmel, Valgma : 1968)

Kui erinevust seletada vastuvõtlikkusega kirjutatud keelele, saab põhjendada ka teismeliste V2 ülekaalu: gümnaasiumiõpilastena on nad kindlasti selle keelevariandi sügavas mõjuväljas.

Kirjutatud keelega võrreldes ilmneb, et ehkki ka kõnekeele kõrvallauses domineerib V2, on viimase suhe VF-iga teine (kirjutatud keeles 58% – 15%, kõnekeeles 44% – 30%). J. Aavik kavandaski oma muutust eelkõige kirjutatud teksti tarbeks. «Kirjakeel, kui ta tõesti kirjakeel, s. o. haritud keel tahab olla, ei või omas arenemises mitte ikka selle peale vaadata, kas see või teine nähtus rahvakeeles olemas on ja kas ta sellepärast tohib seda tarvitada. Kirjakeelel on …kõrgemad ülesanded, teistsugusem, keerulisem lauseehitus ja fraseologia…Meie põhjusmõte olgu: kirjakeelt arendades mitte liig pedantlikult ja orjalikult rahvakeelest kinni hoida, iseäranis mis lauseehitusesse ja sõnastikusse puutub» (Aavik 1912 : 367 – 368).

Verbi positsioon sõltuvalt lausetüübist

Verbi positsioonide jaotumus kõrvallausetüüpides pole ühtlane. VF-i on relatiivlausetes pisut rohkem kui V2, kuid peaaegu sama palju; subordinatiivlausetes on vahe peaaegu kahekordne. V3 on relatiivlausetes ligikaudu viis korda rohkem kui subordinatiivlausetes ning V1 puudub relatiivlausetest peaaegu täielikult.

See jaotumus on suuresti tingitud analüüsimallidest. V1 vähesuse põhjus relatiivlausetes on mainitud eespool (vt. ptk. Kõrvallause sõnajärg sõltuvalt lausetüübist). Subordinatiivlause V2 on relatiivlauses sidendi lauseliikmena arvestamise tõttu sageli V3. Relatiivlaused on üldiselt siiski pisut verbilõpulisemad kui subordinatiivlaused.